Lahutus või lahkuminek on alati raske. Holmesi ja Rahe stressiskaala järgi on lahutus emotsionaalse löögi tugevuselt teisel kohal kohe pärast abikaasa surma. Sellises seisundis on äärmiselt raske teha kaalutletud otsuseid, kuid just sel hetkel otsustatakse laste tulevik.
Olen üle 20 aasta esindanud pooli kohtus, sealhulgas väga keerulistes perekonnaasjades. Tean hästi, kuidas see süsteem seestpoolt toimib. Paraku võib kohtumenetlus sageli süvendada vanemate omavahelist vastasseisu, mille keskmesse satub laps, keda võidakse hakata kasutama teise vanema mõjutamiseks, survestamiseks või karistamiseks. Sellises pinges kipuvad piirid kaduma ja kasutusele võetakse ka võtted, mis kahjustavad eelkõige last.
Kohtumenetlusel on oma kindlad reeglid ja raamid. Kohtunikul ei pruugi olla võimalik näha pere olukorda kogu selle keerukuses ega tajuda kõiki nüansse. Otsused tuleb teha nende materjalide ja väidete põhjal, mis kohtule esitatakse. Tulemusena võivad pikad kohtuvaidlused endiste abikaasade vahelist distantsi veelgi suurendada ning lükata rahumeelsete suhete loomise võimaluse pikkadeks aastateks edasi.
Riiklik perelepitus on aga asjaosalisi säästev vabatahtlik protsess, mille keskmes on vanemate omavahelise inimliku suhtluse taastamine. Lahkumineku järel kulgeb paralleelselt mitu sügavat protsessi: inimesed jätavad hüvasti abikaasade/elukaaslaste rollidega ning õpivad suhtlema teineteisega vanematena. Lepitaja toel toimub oluline nihe: pooled õpivad neid kahte rolli eristama ning jätma järk-järgult minevikku vastastikused etteheited. Solvumised asenduvad siira hoolitsusega ühiste laste eest. Inimesed õpivad üksteist uuesti usaldama, mõistes lihtsat, kuid kõige tähtsamat tõde – abielu/kooselu võib lõppeda, kuid emaks ja isaks jäävad nad elupäevade lõpuni.
Järgnevalt selgitan, miks on riiklik perelepitus parim viis leppida kokku oma laste tulevikus.
Mis on riiklik perelepitus – ja mida see ei ole?
Teenuse eestikeelne nimetus on mõnevõrra eksitav, toites ootusi, mis ei vasta tegelikkusele. Peamised müüdid perelepituse kohta on, et lepitaja on keegi, kes inimesed omavahel ära „lepitab“, abielu päästab või kohtuniku rolli astub ja ütleb, kellel on õigus ja kes on süüdi.
Tegelikult on perelepitus selgelt juhitud ja toetav läbirääkimiste protsess, kus neutraalne spetsialist aitab vanematel rahulikult läbi rääkida ning jõuda praktiliste kokkulepeteni laste elukorralduse osas. Lepituse eesmärk ei ole endisi partnereid uuesti kokku viia, vaid aidata neil teadlikult eristada kahte rolli: paarisuhe võib lõppeda, kuid vanemlus jääb alles.
Erinevalt kohtumenetlusest säilib perelepituses vanematel endil kontroll tulemuse üle. Lepitaja tegutseb kui dialoogi arhitekt: ta loob turvalise keskkonna, kus on võimalik rääkida, üksteist kuulata ja kokkulepeteni jõuda.
Minu praktikast. Sageli tulevad vanemad esimesele kohtumisele ootusega, et lepitajast saab nende kohtunik või et tegemist on pereteraapiaga. Seetõttu tuleb piirid kohe selgelt paika panna: me ei ole siin selleks, et selgitada välja, kes on abielu lagunemises süüdi. Me oleme siin selleks, et kokku leppida, kuidas laps hakkab vanematega suhtlema, kuidas jagunevad kulud ning kus ta edaspidi elab. Kui fookus liigub minevikult lapse tulevikule, muutub ka läbirääkimiste dünaamika kardinaalselt.
Millisel hetkel võiks lahku minev lapsevanem mõelda, et nüüd oleks abi perelepitajast?
Praktiline reegel psühholoog Robert Emery uuringute põhjal on järgmine: kui kolm järjestikust vestlust lapse tuleviku üle lõpevad terava tüli või vastastikuse süüdistamisega, on aeg pöörduda perelepitaja poole.
Lahkumineku hetkel aktiveerub inimestel aju limbiline süsteem – piirkond, mis vastutab emotsioonide ja ellujäämisreaktsioonide eest – ning see takistab rahulikku ja kaalutletud mõtlemist. Inimesed ei pruugi enam teineteist kuulda ega mõista.
Lahkumineku ajal ei pruugi vanem märgata, kuidas tema enda valu, hirm või pettumus lapse elu mõjutama hakkavad. Perelepitus aitab seda teadvustada ja otsida lahendusi enne, kui pinged veelgi süvenevad.
Minu praktikast. Minu poole pöördus paar, kes oli lahutuse lävel. Lahkumineku algataja oli ema – tal oli tekkinud uus suhe, millest ta rääkis otse nii abikaasale kui ka lapsele. Mehe reaktsioon oli inimlikult mõistetav: ta tundis sügavat solvumist ja viha. Nende tunnete mõjul hakkas ta kategooriliselt vastu seisma ametlikule lahutusele, kuigi abielu oli sisuliselt juba lõppenud. Sellises olukorras võib isiklik valu muuta lapsega seotud kokkulepete tegemise väga raskeks. Just siin on vaja lepitajat: ta aitab vähendada emotsionaalset pinget ja eristada solvumine endise partneri vastu sellest, mis on ühise lapse huvides.
Kuidas üldse jõutakse perelepitusse?
Eestis saavad lapsevanemad kasutada sotsiaalkindlustusameti (SKA) korraldatavat riiklikku perelepitusteenust tasuta, selle eest tasub riik.
Protsessis osalemine on vabatahtlik. Lepitaja juurde on võimalik jõuda kahel viisil:
- Ise pöördudes: vanemad saavad esitada ühise või eraldi taotluse SKA iseteeninduses või kirjutada SKA-le e-kirja: [email protected]. Seejärel määrab koordinaator perelepitaja, kes hakkab perega tööle.
- Kohtu kaudu: kui olete juba hagi esitanud, võib kohus suunata teid kohustuslikule lepitusmenetlusele.
Kes on perelepitajad, milline on nende taust?
Riiklikud perelepitajad on kõrgharidusega spetsialistid, kes on läbinud spetsiaalse 160-tunnise väljaõppe ja praktika. Lepitajal võib olla mis tahes põhieriala, kuid läbirääkimiste ruumis tegutseb ta kui neutraalne vahendaja.
Minu erialane haridus õigusteaduses ja psühholoogias ning pikaajaline psühholoogilise nõustamise kogemus annavad mulle sügava arusaama sellest, mis inimeste vahel lahutuse ajal tegelikult toimub. Enamikul juhtudel näeme suurt emotsionaalset ebakõla: üks pool, lahkumineku algataja, on seda sammu kaua kaalunud, sisemiselt valmistunud ja vaatab juba tulevikku. Teise poole jaoks tuleb lahutus aga šokeeriva uudisena. See, kes pannakse fakti ette, jääb olukorraga leppimisel paratamatult maha, läbides eitamise, viha ja kauplemise faase. Ja samal ajal kui üks on juba valmis arutama pragmaatiliselt elatist ja suhtlusgraafikuid, on teine endiselt valust halvatud ning seisab tugevalt vastu igasugustele muutustele.
Ma näen ja mõistan seda varjatud dünaamikat väga hästi. Sellest arusaamisest lähtudes on minu kui riikliku perelepitaja töö peamine põhimõte säilitada täielik neutraalsus. Ma mõistan kogu inimliku draama sügavust, kuid ei asu kummagi poolele. Ma ei ravi hingehädasid ega tegele psühhoteraapiaga. Minu ülesanne on kasutada oma teadmisi selleks, et aidata mõlemal poolel hoolivalt, kuid kindlalt emotsionaalsest tormist läbi tulla ja ületada tekkinud kuristik. Olen siin selleks, et aidata leppida teil kokku kõige tähtsamas – teie laste heaolus.
Kui oluline see piir on, näitab sage olukord minu praktikast: minu juurde tuleb paar, kus üks vanematest soovib lepituse käigus põhjalikult rääkida teise vanema käitumisest, varasematest haiget saamistest ja sellest, miks tema hinnangul ei ole teine pool lapsevanemana usaldusväärne. Selliseid muresid võtan alati tõsiselt, eriti kui need puudutavad lapse turvalisust või heaolu. Samal ajal on minu kui lepitaja ülesanne eristada, mis on lapse tulevase elukorralduse seisukohalt oluline ja mis hoiab vanemaid kinni endises paarisuhtes. Ma kuulan mured ära, kuid ei hakka kedagi hindama ega süüdi mõistma. Selle asemel toon vanemad pehmelt, kuid järjekindlalt minevikust tagasi lapse tuleviku juurde: „Me oleme siin selleks, et otsustada, kuidas teie laps veedab oma talvevaheaja.“
Kuidas valmistuda lahkuminekuks nii, et emotsioonid ei hakkaks juhtima ka laste elu puudutavaid otsuseid? Mida tasub lapse kaitsmiseks vältida?
Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas Judith Wallersteini 25-aastane uurimus, näitavad, et last ei kahjusta mitte niivõrd lahutus ise, vaid vanemate püsiv ja lahendamata vastasseis.
Lapse kaitsmiseks tasub vältida:
- lapse kasutamist „kullerina“ sõnumite edastamiseks: „Ütle oma isale/emale, et ...“
- vastutuse veeretamist lapsele: „Sa oled juba suur, otsusta ise, kellega elama hakkad“
- lapse kasutamist teisele vanemale haiget tegemiseks
Samuti tasub järgida „24 tunni reeglit“: pärast suurt tüli ärge tehke esimese ööpäeva jooksul ühtegi otsust, mille mõju ulatub kaugele tulevikku.
Minu praktikast: vanemad läksid lahku ning nende vaidlus koondus ühisvara jagamisele, täpsemalt majale, kuhu jäid elama ema ja algkooliealine laps. Suure stressi ja pideva pinge tõttu tekkis lapsel kogelus ning ta vajas lastepsühholoogi abi. See juhtum näitab ilmekalt, kuidas täiskasvanute lahendamata varavaidlused võivad mõjutada lapse tervist ja turvatunnet. Lapsed on nagu käsnad: nad imavad vanematevahelise pinge endasse ka siis, kui nende juuresolekul ei karjuta.
Millised teemad peavad vanemad kindlasti läbi rääkima, kui nad hakkavad kokku leppima lapse edasist elukorraldust? Milline on hea kokkulepe?
Eduka lepituse tulemus on vanemluskokkulepe. See dokument kontrollitakse ja kinnitatakse SKA poolt ning see saab täitedokumendi staatuse, mis tähendab, et sellel on sama juriidiline jõud nagu kohtumäärusel.
Hea kokkulepe on selge kokkulepe. Kui vanemate suhtlus on pingeline, ei piisa sõnastusest „näeme teineteist vastastikusel kokkuleppel“. Selline sõnastus jätab liiga palju lahtiseks ja võib tekitada uusi arusaamatusi.
Kokkuleppes tuleb lahti kirjutada:
- elukoht: kelle juures laps alaliselt elab;
- lapse liikumine ja suhtluskord: millistel päevadel ja kellaaegadel suhtleb laps teise vanemaga; kes lapse peale võtab, kust ja mis kell see toimub ning kuhu ja millal laps tagasi tuuakse;
- pühad ja vaheajad: kuidas jagatakse lapse sünnipäevad, jõulud, uusaasta ja koolivaheajad ning millal laps kummagi vanema juures viibib;
- kulud ja elatis: kuidas jagunevad kulud lapse huviringidele, riietele ja tervisega seotud vajadustele;
- tervis ja haridus: kuidas võetakse vastu otsuseid lapse lasteaia, koolivahetuse või ravi osas.
Millal on 50/50 suhtlusgraafik lapse huvides ja millal mitte?
See võib mõne pere jaoks väga hästi toimida. Samas on siin oluline tingimus: uuringud näitavad, et 50/50 mudel toetab lapse heaolu eelkõige siis, kui vanematevaheline pinge on madal ja igapäevane logistika hästi korraldatud. Kui vanemate suhtlus on väga pingeline, nad elavad teineteisest kaugel või laps on veel väga väike, võib pidev kodude vahel liikumine teda liigselt koormata. Seetõttu tuleb otsus teha alati individuaalselt, lähtudes konkreetse lapse vajadustest ja huvidest.
Kolm peamist soovitust vanematele
- Ärge kunagi tehke lapsest oma liitlast teise vanema vastu. Lapsel peab säilima õigus armastada mõlemat vanemat.
- Looge ettearvatavust. Stabiilsus ja selge graafik on parim ravim lahutuseaegse ärevuse vastu.
- Investeerige ühisesse vanemlusse, mitte „võitu“. Ka siis, kui üks vanem kohtuvaidluses peale jääb, jääb laps ikkagi lapseks, kes on pidanud kasvama keset kohtuvõitlust.
Perelepitus on võimalus tulla kriisist välja väärikalt. See annab vanematele võimaluse näidata lapsele, et ka kõige valusamaid erimeelsusi saab lahendada rahulikult – dialoogis, vastastikuse austusega ja lapse tulevikust hoolides.
Riikliku perelepituse eesmärk on toetada vanemaid rahumeelsete kokkulepete saavutamisel, mis lähtuvad lapse huvidest ja heaolust. Kui vanemad jõuavad kokkuleppele varakult ja neutraalse vahendaja abiga, väheneb konfliktide eskaleerumise oht ning vähenevad ka negatiivsed tagajärjed lastele. 2025. aastal oli riikliku perelepitusteenusega seotud 2178 lapsevanemat ja 1710 last. Eestis on 26 riiklikku perelepitajat. Vaata ka: sotsiaalkindlustusamet.ee/perelepitus.
