Laste ja perede abistamine

Loe  lastekaitsjate lugusid elust enesest, kuidas järjekindel töö tulemusteni viib

Lastekaitsja ei pea alati olema suur ja keskne otsustaja – meie abist piisab ka väikeste, kuid oluliste sammude astumisel.

Minu lugu ilmestab ehedalt, et lastekaitsja ei pea alati olema suur ja keskne otsustaja – meie abist piisab ka väikeste, kuid oluliste sammude astumisel. 

Mul oli kogemus ühe noorukiga, kes jäi vahele narkootilise aine tarvitamisega, muid rikkumisi ega muresid kooliga tal aga ei olnud. Temaga suheldes koorus pikapeale välja murede tuumpõhjus – poisi suhted isaga polnud just kuigi head.

Koostöös politseiga jõudis noormees  „Puhta tuleviku“ programmi. Arutasin olukorda nii lapse enda kui isaga. Üheskoos saime aru, et on üks asi, mida mõlemale tõesti teha meeldib – joosta. Pakkusingi välja, et ehk püüavad nad koos jooksmas käia, ehk aitab et isa-lapse suhteid aitab parandada ühine hommikujooks? Nii tõesti ka läks.

Väikese, kuid olulise jagatud igapäevatoimingu leidmine aitas vanemal ja lapsel uuesti teineteisele läheneda ja suhteid soojendada. Nii said ka noormehe mured seljataha jäetud.

See lugu näitab hästi, et lastekaitsja oskab aidata ummikusse jooksnud suhteid lahti harutada ja suurematest muredest hoiduda, kui pere ise abi otsib ja on avatud erinevaid viise ja lahendusi kaaluma.

Lastekaitsjad võivad vahel täita ka laste unistusi.

Lastekaitsjad võivad vahel täita ka laste unistusi. Tegelesin ühe perekonnaga, kus vanemate suhted polnud soojad ning oli selge, et toimivat paari neist enam ei tule.

Vanematel oli palju erimeelsusi, vaidlusi, jagati vara ja hooldusõigust, vaieldi ka selle üle, kes ja millal lapse eest hoolitseb. Olukord tegi aga suurt muret nende väiksele pojale.

Kohtusin vanematega korduvalt ja minu sõnumiks neile oli see, et laps vajab enda kõrvale mõlemat lapsevanemat, kelleks nad oma lapsele eluks ajaks jäävad. Vanemate omavaheline koostöö ja üksteise aktsepteerimine on lapse heaolu tagamisel väga tähtsad. Selge oli, et mõlemad vanemad väga hoolivad oma lapsest ja armastavad teda.

Väikese poisi suureks unistuseks oli süüa koos oma isa ja emaga ühise laua taga. Mul on hea meel, et sain veenda vanemad läbima perelepitusprogrammi, mis on loodud just selleks, et sassi läinud inimsuhted lahti harutada ning uuesti leida üles lugupidamine ja viisakus üksteise suhtes. 

Vanemad alustasid tasahaaval uuesti omavahel suhtlemist ja jõudsid kokkuleppele ka teistes küsimustes. Nad olid väga tublid ja käisid ka pereteraapias, tegid suurt tööd eneseületamiseks, oma emotsioonide ja vihaga toimetulemiseks, teineteisele andestamiseks.

Saan öelda, et need vanemad tegutsesid oma lapse õnne ja turvalisuse nimel, tema arengu, toimetuleku ja emotsionaalse enesetunne parandamiseks. Vanemate töö tulemusena suudetakse tänaseks tülideta suhelda, tehakse kokkuleppeid ja suudetakse koos ka perekondlikke üritusi ette võtta. Laps harjus uue elukeskkonna ja elukorraldusega.

Väike poiss mõistab, et kuigi tema vanemad ei ela enam koos, on armastavad ema ja isa tema jaoks alati olemas. Lastekaitsetöö õnnestub alati kõige paremini siis, kui pere ise tahab lahendusi leida ja on valmis lapse heaolu nimel pingutama. Meie töö kese on alati lahenduste otsimine lapse vaatevinklist. Sageli ei tähenda see mitte ainult lapse, vaid rohkem isegi vanemate aitamist.

Meie pakume tuge, nõu ja julgustust ka siis, kui tundub, et järgmist sammu on väga raske astuda.

Paljud lood meie töös on pikad ja nõuavad teinekord pühendumist mitme aasta jooksul. Mina tegelen juba pikalt ühe looga, mis pole veel päriselt lõppenud. Keerulise ajalooga noor inimene sattus lõpuks kinnisesse kooli. Kevadel väljus ta erikoolist ja soovis kindlalt ise oma ellu muutust.

Selle loo puhul on suurepäraselt toiminud meeskonnatöö „Ringist välja“ mudeli põhjal. See tähendab, et lapse ja pere toetamiseks nõiaringist välja saamisel tegutseb ühiselt võrgustik, kuhu kuuluvad lisaks lastekaitsetöötajale  politsei, sotsiaalpedagoog, psühholoog ja teised, kes peret toetada mõistavad. Kõik need inimesed aitavad nii noorel kui vanemal mitte lootust kaotada, leiavad lahenduse tagasilanguste korral ja toetavad pere aitamisel ka üksteist.

Suur roll on selles koostöös mõistagi ka perel endal. Niisugust laadi ühine tegemine on turvavõrguks pere jaoks ja aitab ka meil kõigil motivatsiooni hoida.

Selle pere lapsevanem on kogu aeg olnud osaline ja abile avatud. Usun, et see on kindlasti noorele õige teeotsa leidmisel suureks abiks. Kindlasti teeb lapsevanema koostöövalmidus lihtsamaks ka kõigi töö, kes peret aidata püüavad. 

See noor inimene veetis terve suve töötades, et oma unistuste jaoks raha koguda. Õigusrikkumisi ega muid muresid esinenud pole. Pidevalt toimuvad võrgustikukohtumised, et hoida järge tema edusammudel ning noort inimest sellel teekonnal toetada. Kohtumistel osalevad ka vanem ja noor ise. Just nii jõuame kõige kindlamate tulemusteni – lõpuks on nemad need, kes oma elu eest vastutavad. Meie pakume tuge, nõu ja julgustust ka siis, kui tundub, et järgmist sammu on väga raske astuda.

Mulle teevad rõõmu olukorrad, kus tunnen, et suudan aidata vanematel leida viise, kuidas lapsega suhteid parandada. Need viivad omakorda järgmise sammuni, kust luuakse toimivam suhe, noor kuuleb ja kuulab ning teeb ehk ka enam otsuseid koos vanemaga, mitte tema kiuste.

Näiteks on minu klientide seas üks käitumisprobleemidega lastega perekond, kus pereema vahel tunneb, et lained löövad pea kohal kokku ning ei oska leida viise, kuidas lastega jutule saada ja koostöiseid suhteid ehitada.

Üheskoos asju arutades oleme saamas laste käitumismurede põhjustele nö näpu peale. Koostöö perega jätkub ning hetkel on laual omavahelised suhted peres – kokkulepete hoidmine ja ühised väärtused.

Rõõmu teeb tunnustus oma tööle: ema on öelnud, et imetleb, kuidas suudan jääda rahulikuks ja suhtuda lapsesse ka kõige keerulisemas olukorras lugupidavalt ja toetavalt. Usun, et ta püüab ka ise sama teha ja see teeb palju rõõmu.

Mulle teevad rõõmu olukorrad, kus tunnen, et suudan aidata vanematel leida viise, kuidas lapsega suhteid parandada.

Lastekaitsjana saan olla peredele tugiisikuks ja nõuandjaks, et aidata leida sammhaaval tee keerulistest olukordadest välja.

Pean üheks suureks töövõiduks seda, et mul on pika ja pideva tööga õnnestunud luua kontakt perega, kellega koostöö algus oli väga konarlik.

Peres kasvab palju lapsi, rahalised olud on kitsavõitu ning mitmel pereliikmel erivajadused. Lapsed kippusid koolist poppi tegema ja peres tuli ette ka muid probleeme. Pere oli palju kolinud ja vältinud mis tahes omavalitsuse või riigiametnike tähelepanu.

Järjepideva töö ja vastastikku lugupidava suhte ehitamise tulemusena on mul tänaseks tekkinud perega usalduslik suhe. Meie omavahelised kokkulepped nii peres sees kui ka lastekaitsega toimivad ja koostöös oleme jõudnud pika sammu edasi.

Koos nuputades oleme saavutanud selle, et pere vaatab julgemalt tulevikku ning tegeleb muredega, millest seni püüti pigem mööda vaadata või mida ignoreeriti, olgu need majanduslikku või psühholoogilist laadi.

Suureks edusammuks on ka see, et vajadusel julgevad nad ise tulla abi küsima. Sellistel hetkedel tean, et olen oma töös midagi õigesti teinud. Lastekaitsjana saan olla peredele tugiisikuks ja nõuandjaks, et aidata leida sammhaaval tee keerulistest olukordadest välja ning pakkuda abi suurema kindlustunde ja usalduslikumate suhete loomisel.  

Ühendasime vajaliku kasulikuga ja nii sündis meie koduvallas 10 aastat tagasi perekeskus, mis oli minu ja mu sõprade ammuseks unistuseks.

See lugu räägib lastekaitsetööst sootuks teise nurga alt – tähtsaks osaks meie ametist on ka vanemate harimine, et nad oskaksid paremini laste eest hoolt kanda ja oma peret ehitada.

Ühendasime vajaliku kasulikuga ja nii sündis meie koduvallas 10 aastat tagasi perekeskus, mis oli minu ja mu sõprade ammuseks unistuseks. Sellist paika vajab iga kogukond.

Keskuses saab teha erinevaid tegevusi, tegeleda hobidega ja pakutakse teenuseid lastega peredele, aga meie tähtsaimaks sooviks oli lapsevanemate toetamine ja vanemahariduse edendamine. Mõne aja pärast asutasime keskuse töö juhtimiseks ja projektitoetuste taotlemiseks mittetulundusühingu.

Esiotsa kapitaalremonti vajanud ruumidest on kümne aasta jooksul saanud kaasaegse sisustusega köök, duširuum koos pesupesemise võimalusega, mitmekülgse kasutusega saal ja mängutuba lastele. Algusaegadel tegutses keskuses ka taaskasutuskeskus, kuhu inimesed said tuua oma kasutatud rõivaid, jalanõusid ja kodumajapidamisest ülejäänud asju, et need tasuta teisele ringile anda. Keskusel on palgaline perenaine, kelle ülesandeks on igapäevane suhtlemine nii lapsevanemate kui ringide juhendajatega, samuti ruumide korrashoid.

Läbi aegade on meie tegevustesse olnud kaasatud palju vabatahtlikke. Keskus on tore ja soe kogukonda arendav paik, kus oleme aja jooksul pakkunud vanematele mitmeid koolitusi ja loengusarju esmaabist, toitumisest, vaimsest tervisest ning paljust muust.

Meie juurde on teretulnud kõik lapsed, beebidest mänguringis kuni erineva tasemega võõrkeelt õppida soovivate koolinoorteni. Õhtuti saavad soovijad lõõgastuda erinevates joogagruppides. Pakume vanematele ka võimalust pidada meie keskuses laste sünnipäevasid, selleks oleme soetanud hulgaliselt erinevaid mänguasju ja sisustanud aktiivseks tegutsemiseks mängunurga.

Poiste tulevik õnnestus päästa, kuna ma ei suhtunud neisse kui lastesse. Austasin nende tundeid, lasin neil oma lootusetust ja pettumust väljendada ega kartnud poiste tugevaid tundeid ja emotsioone.

Lapsed arenevad oma vanemate armastusest ja mõistmisest saadava jõu toel. Olin toeks perele, kus kaks 16-aastast poissi igatsesid oma isa järele, kes neid varases nooruses hüljanud oli.

Noormehed sattusid enne põhikooli lõppu suurde motivatsioonikriisi, ei näinud mõtet kooliskäimisel ega millelgi, mis võiks isa rõõmustada. Isale rõõmu tegemisest ja temalt tunnustuse saamisest olid nad kogu oma lapsepõlve unistanud, kuid seda ei tulnud kunagi, sest isa nende elus ei olnud.

Nüüd olid nad sihti silme eest kaotamas, sest vanema armastuse jõudu polnud. Ema tegi lakkamatult tööd, et lapsi toita. Muuks ei jäänud aega. Poisid olid alla andmas – tekkisid sõbrad, kellel juba ammu enam lootust vanema tähelepanu ja armastust pälvida ei olnud ning kes olid leidnud uue lootuse ja armastuse alkoholis ja  narkootikumides.

Poiste tulevik õnnestus päästa, kuna ma ei suhtunud neisse kui lastesse. Austasin nende tundeid, tunnistasin leina isa puudumisest, lasin neil oma lootusetust ja pettumust väljendada ega kartnud poiste tugevaid tundeid ja emotsioone. Kui nende vaim oli jälle virge, oli vaja ületada tekkinud õppevõlgnevused ning kooliga seotud häbi ja hirm.

Käisin poistega koolis kaasas tegemata õppetöid järele tegemas, aitasin eksamiteks valmistuda ja käisin kaasas ka eksamitel. Kooli lõpuaktusel käisin samuti - mõlemad poisid kallistasid, pisarad silmis, ja ütlesid, et ilma sinuta me poleks seda suutnud! Nad läksid edasi kutsekooli ja saavad nüüd kenasti oma eludega hakkama.

Minu suureks rõõmuks võtavad selle pere lapsevanemad siiani lastekaitsetöötajaga ühendust, et lihtsalt vahel rääkida või ilusaid jõule soovida.

Lastekaitsja jaoks on kindlasti üks keerulisemaid olukordi see, kui töötada tuleb lapsevanematega, kellel on probleeme erinevate sõltuvusainetega. Mulle teeb rõõmu, et mul on positiivne kogemus ka selles vallas – ühes peres õnnestus panna lapsevanemad mõtlema, mis on päriselt elus oluline.

Pikkade kuude jooksul toimunud vestluste tulemusena jõudsid vanemad mõistmiseni, et lastekaitsetöötaja eesmärk pole last perekonnast eraldada, vaid neid kui lapsevanemaid toetada ning aidata. Pidev suhtlemine, toetavate teenuste pakkumine ning lapsevanemate suhtumise muutus viisid selleni, et laps kasvab täna oma vanemate juures turvalises keskkonnas.