Helen Alton, sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna projektijuht
Mõni aeg tagasi kirjutasime ajakirjas Sotsiaaltöö ilmunud artiklis (Alton 2024), miks otsustasime hakata lastekaitsetöös proovima rahvusvaheliselt kasutatavat käsitlust „Turvalisuse märgid“ (ingl „Signs of Safety“). Eeldasime, et see aitab muuta Eesti lastekaitsetööd lahenduskesksemaks, toob kaasa avastusliku hoiaku, võimaldab kaasata senisest enam last ja tema laiemat pereringi lapse heaolu parandamisse ning aitab spetsialistidel oma tööd paremini korraldada.
Lastekaitsespetsialist kujundab lapse pereliikmetega teadlikult koostöösuhte, mis aitab kaasa usalduse tekkimisele.
„Turvalisuse märkide“ prooviprojekt viiakse Eestis ellu aastatel 2025–2027 kuues omavalitsuses: Tallinnas ja Tartus ning Saue, Saaremaa, Tori ja Viljandi vallas. Projektiga alustamisest on möödunud aasta. See ei ole küll piisav aeg, et teha põhjalikke järeldusi, kuid piisav, et näha esimesi mustreid. Selles artiklis võtan kokku, mis on aastaga muutunud, mis on osutunud keeruliseks ja mida soovitan uutele projektiga liitujatele järgnevaks perioodiks.
Mudel „Turvalisuse märgid“
„Turvalisuse märgid“ on lastekaitsetöö käsitlus, mille töötasid 1990. aastatel välja Lääne-Austraalias sealsed lastekaitse asjatundjad Andrew Turnell ja Steve Edwards. Mudel toetab lastekaitsetöötajaid lastekaitse juhtumikorralduses alates abivajavast lapsest teate saamisest ja info kogumisest kuni menetluse lõpetamise otsuseni. Mudeli autorite peamine soov oli, et lastekaitsetöötajad saaksid veeta rohkem aega laste ja peredega suheldes ning vähem lapsi satuks asendushooldusele (Alton 2024).
Igapäevast tööd suunavad põhimõtted, mille järgi ei käsitleta peret hinnangu objektina ega ainult otsuste vastuvõtjana. Lastekaitsespetsialist kujundab lapse pereliikmetega teadlikult koostöösuhte, mis aitab kaasa usalduse tekkimisele, et saaks ausalt ja otsekoheselt rääkida rasketel teemadel ning spetsialist saaks perele muudatuste tegemisel toeks olla. Sageli kaasatakse pere ja lapse toetamiseks ka perele lähedal seisvad inimesed, et vastutus lapse turvalisuse eest ei jääks ainult tema pere ja spetsialisti õlule. Lastekaitsetöötaja ei ütle perele ette, mida teha, vaid aitab jõuda ühise arusaamiseni, missugust muutust peab lastekaitsetöötaja olukorras nägema, et ta saaks pere kõrvalt lahkuda. Seejuures on oluline, et töö ei lõpe enne, kui olukord on muutunud ja lapsel on turvaline.
Lastekaitsetöötaja ei tohiks olla „teenustele suunaja“, vaid ta on perede toetaja ja võimestaja. Ta töötab koos pere ja nende võrgustikuga selle nimel, et vajalik muutus päriselt toimuks. Vajaduse korral kasutatakse ka teenuseid, kuid need ei asenda lastekaitsetöötaja tööd, vaid toetavad last ja peret valdkondades, kus on vaja spetsiifilist abi.
Lastekaitsetöötaja ei tohiks olla „teenustele suunaja“, vaid ta on perede toetaja ja võimestaja.
Mudeli „Turvalisuse märgid“ rakendamisel on abiks toimingud ja töövahendid, mis aitavad last aktiivsemalt kaasata nii, et tema hääl oleks kogu aeg kuulda ning laps mõistaks, miks lastekaitsespetsialistid tema pere ellu sekkuvad. Need on näiteks „Minu kolm maja“, „Sõnad ja pildid“ ning „Last puudutav turvaplaan“. Tööriistadest olulisem aga on, et lapse kogemus jõuaks igasse arutellu ja mõjutaks seda, milliste otsusteni jõutakse. Laps näeb iga päev peres toimuvat ja tema kogemusest aru saamine aitab ka vanematel paremini mõista, kuidas olukord last mõjutab. Sarnaseid tööriistu on Eesti lastekaitsetöös kindlasti ka varem kasutatud: lastega on räägitud, nendega koos joonistatud. Mudeli uudsus aga seisneb selles, kuidas ja milleks neid töövahendeid kasutatakse. Näiteks töövahendit „Minu kolm maja“ ei kasutata selleks, et lapsega lihtsalt koos joonistada või vestlust lihtsamaks muuta. Õigesti kasutades peaks see aitama lapsel rääkida, mis tema elus toimub, mis talle muret valmistab ja mida oleks vaja turvalisuse saavutamiseks muuta. Tähtis on ka, et see ei jää ainult lapse ja spetsialisti ühistegevuseks, vaid selle tulemusi arutatakse vanemate ja perevõrgustikuga. Mudeli rakendamine ei tähenda ainult uute töövõtete kasutuselevõtmist, vaid muutus toimub selle kaudu, kuidas spetsialist mõtleb, esitab küsimusi ja perega räägib.
Õpitakse ka töö käigus
„Turvalisuse märkide“ proovimise esimene aasta on näidanud, et selle käsitluse õppimine ei ole tavapärane koolitusprotsess, kus käiakse koolitusel ära ja minnakse siis tööle uusi teadmisi „rakendama“.
Oluline ei ole ainult õppimine, vaid see, kuidas õpitu muudab seda, kuidas spetsialist olukordi mõtestab ja tegutseb. Seda toetab peegeldamine ja tagasiside, mis aitab vältida, et tegevust kiputakse kordama, isegi kui see ei toimi. Projektis osalevate omavalitsuste spetsialistid on aasta jooksul osalenud paljudel koolitustel ja töötubades, kus juhtumeid vaadatakse koos läbi. Selline struktureeritud töönõustamine rühmas on oluline iga töötaja ja kogu meeskonna arenguks. Mitmes omavalituses sellist tagasisidestamist varem polnud, juhtumeid koos ei arutatud.
Oluline ei ole ainult õppimine, vaid see, kuidas õpitu muudab seda, kuidas spetsialist olukordi mõtestab ja tegutseb.
Oluline on ka, kuidas spetsialist igapäevast tööd ette valmistab. Mudelis „Turvalisuse märgid“ on kesksel kohal õiged küsimused. Tähtis ei ole mitte niivõrd küsimuste esitamine iseenesest, vaid see, milliseid küsimusi kasutatakse. Küsimuste abil on võimalik suunata arutelu ja hoida tähelepanu nii ohul kui ka sellel, mis juba hästi toimib. Enne iga kohtumist perega, olgu see kodukülastus või võrgustikukohtumine, mõeldakse väga põhjalikult läbi, mida on vaja küsida, mida on vaja selgemaks saada ja millele kohtumisel keskenduda. See aitab hoida tähelepanu lapse turvalisusel ja vältida üldist või hajuvat arutelu.
Õpitakse, kuidas kohtumisi teadlikult ette valmistada, sõnastatakse küsimusi ja eesmärke. Küsimuste esitamist harjutatakse peaaegu igal koolituspäeval. Kuigi see on ajamahukas ja ka harjumatu, oleme juba kogenud, et nõnda muutuvad kohtumised peredega selgemaks. Projektis osalevad lastekaitsetöötajad on ka juba välja toonud, et ühised struktureeritud arutelud nii koolitustel kui ka oma meeskondades on olnud toetavad. Igapäevane töö muutub, sest enne tegutsemist tuleb rohkem läbi mõelda, mida teha, mida küsida ja kellega koostööd teha.
Õpingud võtavad päris palju aega. Koolitustele ja töötubadele arvestatud aeg aga on teadlik valik, et uus käsitlus ei jääks teadmiste tasemele, vaid kujuneks päris töö osaks. Peaaegu igal koolitusel harjutame juhtumite põhjal, kuidas mudelit rakendada. Kodutööna rakendatakse uusi teadmisi ja kogetut oma töös ja siis tullakse jälle koolitusruumi tagasi. Selline õppimisviis oli alguses harjumatu, kuid esimese aasta lõpuks on see hakanud toimima.
Igapäevane töö muutub, sest enne tegutsemist tuleb rohkem läbi mõelda, mida teha, mida küsida ja kellega koostööd teha.
Koolitused on olulised, kuid päris töö algab siis, kui uued tööpõhimõtted jõuavad igapäevatöösse. Eesmärk ei ole ju ainult õppida, vaid jõuda selleni, et uus käsitlus toimiks ka päriselt.
Juhist oleneb, kui kaugele muudatus jõuab
Selline õppimine eeldab, et ka juhid teavad, kui oluline on kolleegide omavaheline tagasiside ja reflektsioon ning toetavad ja soodustavad kõnealuse tööviisi juurdumist. Juhid peaks sellist tööd toetama ja tagama, et niisugused arutelud ja töövõtted muutuksid selle töö standardiks. Mudeli rakendamine ei ole ühe spetsialisti ülesanne. Töö kvaliteet kujuneb meeskonna ühises arutelus ja vastutuse jagamisel.
Juhid ei keskendu koolitustel juhtumite lahendamisele, vaid sellele, kuidas sellist tööd oma meeskonnas juhtida.
Juhtidele oli alguses harjumatu osaleda koolitustel, sest tavapärane praktika on olnud valdavalt teistsugune: spetsialistid käivad koolitustel ja rakendavad õpitut.
Juhid ei keskendu koolitustel juhtumite lahendamisele, vaid sellele, kuidas sellist tööd oma meeskonnas juhtida. Kui juht ei ole protsessi kaasatud, siis ei saa ta ka aru, mida töötajalt oodatakse, kuidas peaks meeskonda toetama ja kuidas arutelusid juhtida. Seetõttu võib koolitusel õpitu ja tegelik praktika liikuda eri suunas ning käsitlus ei juurdu.
Uutel omavalitsustel, kes kavatsevad mudeliga liituda 2027.–2029. aastal, on oluline läbi mõelda, kas juht on valmis ja tal on võimalik päriselt osaleda ning muudatust toetada.
Lapse vaade on oluline, kui see päriselt midagi muudab
Varem oli juttu, et lapse kaasamine ei ole mudeli eraldi tegevus, vaid osa sellest, kuidas olukorda mõtestatakse ja kuhu liigutakse. Spetsialist roll on hoida arutelu, aidata sõnastada lapse mured selgelt ja toetada peret selles, mis peab muutuma. Kui vanemad mõistavad, kuidas olukord last mõjutab, võib see luua hoopis teistsuguse aluse muutuseks. Kindlasti aitab see kaasa, et vestlused on konkreetsemad, neis on vähem üldistatust ja isegi hinnanguid. Kui lapse kogemus jääb ainult kirjelduseks toimikus, ei muutu lapse ega pere elus midagi.
Projektis osalevad omavalitsused võtsid kõige kiiremini omaks just lastega töötamise tööriistad. Ehk on see märk, et lapsega töötamise oskused ongi vajanud teadlikumat tähelepanu. Ilmselt aga ei ole puudust tuntud mitte niivõrd üksikutest töövahenditest, vaid pigem oskustest neid tervikuna nii kasutada, et töös lapsega selgunud seisukohad ja ootused jõuaksid aruteludesse vanematega ning aitaks kaasa muutuste tekkimisele, mitte ei jääks vaid joonistuseks või vestluseks.
Perevõrgustik aitab luua püsiva turvalisuse
Mudelis „Turvalisuse märgid“ vaadatakse last ja peret alati koos inimestega nende ümber. See on ka projektis olnud üks teema, mis on olnud vaja läbi mõelda ja selgeks saada. Eesti lastekaitsetöös on harjutud kaasama spetsialistide võrgustikku, aga pere enda jaoks olulisi inimesi pigem mitte.
Mudelit rakendades oleme kogenud, et ka pered ei ole selleks sageli veel kuigi valmis. Öeldakse, et meil ei ole kedagi või saame ise hakkama. Genogrammilt ehk perekaardilt aga paistab sageli teistsugune pilt. Pole mõtet laskuda arutellu, miks on peredel raske tuttavatele tunnistada, et neid abistab lastekaitsespetsialist, sest sellel võivad olla väga erinevad põhjused. Tõsiasi on, et isegi kui lapse elus on eri aegadel osalenud päris lai inimestering, võivad suhted olla eri põhjustel katkenud või ei nähta nende inimeste kaasamises kasutegurit. Võib-olla ei ole ka spetsialist osanud sellise pilguga vaadata suhetele inimestega väljaspool lähimat pereringi.
Kui pere ei jää üksi, siis on muutusi ka lihtsam hoida.
Laiendatud perevõrgustiku kaasamine peaks algama sellest, et spetsialist muudab oma suhtumist ega lepi esimese vastusega, vaid aitab perel oma võrgustiku leida ning selle rolli näha. Väga harva, kui üldse kedagi ei ole või ei ole nendest inimestest abi lapsele turvalisuse loomisel. Mudelis on selleks olemas kindlad võtted, mis aitavad uurida, kes on olnud lapsele ja perele varem toeks, millised suhted on olnud keerulisemad ning kelle kaasamine võiks aidata olukorra paremaks muuta. Seda tehes ei keskenduta üksnes positiivsele, vaid tuuakse esile ka see, miks mõni suhe ei pruugigi olla turvaline. Ka lapsega töötamisel uuritakse võrgustikku lapse enda kogemuse kaudu: kellega on lapsel hea olla?, kellega koos tunneb ta end turvaliselt?, kelle poole ta abi saamiseks pöörduks? Ja ka vastupidi, kellest ei pruugi olla abi. Võrgustiku leidmine ja kaasamine peab lähtuma lapse kogemusest.
Tähtis on ka, et võrgustiku liikmete kaasamise üle ei otsusta lastekaitsespetsialist, vaid seda tehakse koostöös, kus spetsialisti roll on toetada ja aidata perel näha laiemat pilti.
Oleme kogenud, et kui pere ei jää üksi, siis on muutusi ka lihtsam hoida. Võrgustikust pere ümber ei ole abi ainult kriisiolukorras, vaid loob eelduse, et spetsialist saab kunagi pere juurest lahkuda. Lapse ümber on rohkem inimesi, kes teavad, mis temaga toimub ja saavad vajaduse korral sekkuda ning abistada. Teisisõnu aitab see kaasa, et lapse turvalisus ei jää ainult lastekaitsetöötaja kanda, vaid on jagatud inimeste vahel, kes on lapse elus päriselt olemas.
Koostöö perega ei teki iseenesest
Üks oluline muudatus mõjutab koostöösuhte kujunemist perega. Projektis osalevad lastekaitsespetsialistid on hakanud varasemast rohkem tähelepanu pöörama sellele, kuidas oma mure sõnastada ja kuidas seda perele selgitada. See tähendab, et öeldakse selgelt, ilma hinnanguteta, mis on juhtunud, mida laps on kogenud ja mille pärast spetsialist muretseb. Sellest sõltub tihtilugu, kas pere tuleb aruteluga kaasa või jääb kohe alguses kõrvale. See ei ole ainult suhtlemisstiili küsimus. Perega koostööni jõudmine tähendab eelnevat tööd, põhjalikke arutelusid meeskonnaga, grupisupervisoone, küsimuste sõnastamise harjutamist ja palju muud.
Lastekaitsetöötajal tekib nii mõnigi kord surve keerulisemates olukordades kiiresti otsuseid langetada. Mudel õpetab teadlikult aega võtma, peatuma, esitama rohkem küsimusi ja mõtestama olukordi koos meeskonnaga. Seda nimetatakse mudelis „aeglasemaks mõtlemiseks“. See ei ole otsuse edasilükkamine või tegemata jätmine, vaid raske otsuse põhjalik läbimõtlemine enne tegutsemist.
Spetsialist aitab perel selgust saada, mida on vaja muuta ja kuidas selleni jõuda.
Koostöine ja usalduslik suhe ei tähenda, et spetsialist vaatab probleemidele läbi roosade prillide. Vastupidi, kui mure sõnastatakse selgelt ja seotakse lapse kogemusega, on ka vanematel lihtsam aru saada, miks on muutust vaja.
Sellises töös ei ole spetsialist see, kes ütleb, mida teha, vaid see, kes aitab perel selgust saada, mida on vaja muuta ja kuidas selleni jõuda. See ei ole alati kõige lihtsam tee, sest eeldab rohkem küsimist, rohkem kuulamist, rohkem kannatlikkust ja aeglast mõtlemist.
Esimest prooviaastat kokku võttes võib öelda, et arutelud on lastekaitsetöös muutunud konkreetsemaks ja selgemaks. Pered, kellega on juba mudeli alusel tööd alustatud, on andnud tagasisidet, et nad mõistavad selgemalt, mis lastekaitsetöötajale muret teeb ja mida neilt oodatakse. Lastekaitsetöötajad on öelnud, et suhe perega on muutunud. Veel ei ole küll jõutud mudelit rakendada kõigi peredega ja tervikult, kui iga omavalitsus on tasapisi alustanud mudeli rakendamist. Ka juhid kasutavad oma töös üha enam samu põhimõtteid.
Lahendamist vajavad küsimused
Aasta jooksul on kujunenud ka selge pilt, mis on olnud keeruline ja mida tuleb edaspidi arvestada. Esiteks osalejate töökoormus. Koolitusi ja töötubasid on palju, samal ajal ei kao igapäevane töö kuhugi. See tähendab, et meeskond peab suutma hoida kaht rauda korraga tules: teha oma tööd ja samal ajal õppida uut töötamisviisi. See nõuab teadlikku pühendumist ja ka oskuslikku juhtimist. Edaspidigi ei ole kavas koolituste ja töötubade mahtu vähendada. Tuleb teha teadlik valik, hinnates, kas see on jõukohane ja kas ollakse selleks valmis. Töös olevate juhtumite arv kindlasti ei vähene mudelit kasutama hakates, küll aga võib väheneda ühe juhtumiga aktiivselt tegelemise aeg, sest töö on mõtestatud ja kohtumised eesmärgistatud. Kujuneb selge teekaart, mis aitab lastekaitsetöötajal ja ka juhil jälgida, kus parasjagu ollakse ja mida tuleb järgmiseks teha.
Mudeli ületoomiseks Eesti lastekaitsesse on vaja kohandusi, et see sobituks meie õigusruumi, töökorralduse ja keelega.
Praegu veel ei toeta ka kõik dokumendivormid ja infosüsteemid mudeli loogikat. See on tähendanud osalevatele omavalitsustele, et tööd tehakse juba uue loogika järgi, kuid süsteem seda veel ei toeta. Seetõttu tuleb uus tegutsemisviis olemasolevate võimalustega sobitada, millega omavalitsused on ka kenasti toime tulnud. Arendame sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrit (STAR) ning püüame leida lahendusi, et mudeli loogika jõuaks paremini igapäevase töö dokumenteerimisse.
Mudelit „Turvalisuse märgid“ ei saa Eesti lastekaitsesse üle tuua muutmata kujul, vaja on kohandusi, et see sobituks meie õigusruumi, töökorralduse ja keelega. Seetõttu ei ole me ka kõiki materjale veel eesti keelde tõlkinud, sest otsime uutele terminitele ja materjalide sõnastusele projekti käigus sobivaid lahendusi. See on olnud teadlik valik, kuid pannud projektis osalevad omavalitsused olukorda, et samal ajal tuleb nii õppida kui ka kaasa mõelda ja metoodikat kohandada. See ei ole lihtne, kuid kindlasti on järgmistel projektiga liitujatel juba parem lähtekoht. Mõned omavalitsused on proovinud ka materjale ise kohandada, kuid siin on oht, et sedasi tegutsedes võib mudeli loogika muutuda: mudel ei ole üles ehitatud juhuslikult ning selle rakendamine peaks toimima kooskõlastatult.
Projekti esimene periood näitas, et tegelik valmisolek mudelit täielikult ja igal omavalitsuse tasandil rakendada oli omavalitsuseti erinev. Kui juhid ja spetsialistid ei liigu selles protsessis koos, ei teki ühist arusaama ja käsitlus ei kinnistu.
Järgmistele liitujatele tähendab see, et enne otsustamist tasub mõned asjad selgeks mõelda.
- Kas ollakse valmis võtma aega õppimisele, mitte ainult koolitusel osalemisele?
- Kas juhid on valmis selles protsessis ka ise osalema?
- Kas ollakse valmis muutma oma igapäevast töökorraldust, mitte ainult lisama uusi töövõtteid olemasolevatele?
Muutus algab tähenduslikest hetkedest
Mudeli „Turvalisuse märgid“ kasutuselevõtt ei lahenda kõiki lastekaitse probleeme. See ei vähenda töökoormust, õppimise ajal pigem isegi suurendab seda. Samuti ei muutu juhtumid kergemaks. Küll aga pakub mudel raamistiku, mis aitab keerulisi olukordi koos läbi mõelda ja kergemini muutusteni jõuda.
Sageli ei teki muutus suurte otsuste tulemusena, vaid väikestest hetkedest, kui lapse kogemus muutub vanemale arusaadavaks.
Katseprojekt on olnud esimene samm „Turvalisuse märkide“ käsitluse jõudmisel Eesti lastekaitsetöösse. Esimese aasta kogemused on andud piisavalt teadmisi, et edasi liikuda ja hakata mõtlema järgmisele etapile ehk sellele, kuidas toetada uusi projektiga liitujaid ja tagada, et metoodika kasutamine ei jääks projektide tasemele. Kindlasti soovime jõuda ükskord selleni, et mudelit rakendavad kõik Eesti omavalitsused. Järgmised omavalitsused võtame mudelit rakendama juba aastatel 2027–2029. See jääb sellisel kujul ka viimaseks kolmeaastaseks õppetsükliks, kus omavalitsusi toetavad väliskoolitajad. Edasi loodame kasutada mudeli õppimiseks juba meie enda väljaõppinud koolitajaid.
Uute liitujate kaasamisel liigume edasi põhimõttega, et omavalitsused ei liitu enam üksi, vaid tulevad koos piirkondlike koostöögruppidena, et õppida ja rakendada mudelit ühiselt. Konkursi loodame välja kuulutada juba 2026. aasta lõpus.
Viidatud allikad
Turnell, A., Murphy, T. (2017). Signs of Safety Comprehensive Briefing Paper. 4th Edition of the Comprehensive Briefing Paper. Elia International Ltd. Signs of Safety Comprehensive Briefing Paper - Signs of Safety Knowledge Bank (24.03.2026)
Alton, H. (2024). Juhtumikorraldusmudel „Turvalisuse märgid“ – uus tööriist Eesti lastekaitsetöös. Sotsiaaltöö, 4.
„Turvalisuse märkide“ käsitluse materjalidega on võimalik tutvuda Signs of Safety andmepangas (inglise keeles).
Loe ka projektis osalevate omavalitsuste kogemuslugusid:
- „Turvalisuse märkide“ rakendamine Saue vallas: teekond ühtsema käsitluse suunas
- „Turvalisuse märgid“ Tallinnas: muutus, mis ei mahu ainult ühte aastasse
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2026.
Loomise kuupäev: 13.04.2026
