Maria Žuravljova, Tartu ülikooli Narva kolledži noorsootöö osakonna juhataja ja nooremlektor ning ühiskonnateaduste instituudi noorte ja lapsepõlve sotsioloogia nooremteadur
Heidi Paabort, PhD, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tööhõive nõunik
Noore täiskasvanuikka jõudmine on viimastel aastakümnetel muutunud mitmekesisemaks ja vähem sirgjooneliseks. Haridustee lõpetamine, tööturule sisenemine ja iseseisva elu alustamine ei ole kõigil noortel enam ühesuguses järjekorras ega samasugune. Noorte eluteed mõjutavad samal ajal hariduslikud, majanduslikud, tervisega seotud ja sotsiaalsed tegurid. Seetõttu on oluline mõista, mis aitab noortel nendes üleminekutes toime tulla ja arvestab nende erinevat eluteed.
Poliitikas kasutatakse noorte kohta, kes ei õpi, tööta ega osale koolitusel, väljendit „NEET-olukorras noor“. See tuleneb ingliskeelsest väljendist not in education, employment or training ning tähistab noori, kes on haridusest, tööturult ja koolitusest ajutiselt või pikemalt kõrvale jäänud (Eurofound 2026). NEET-olukorras noortest rääkides keskendutakse sageli küsimusele, kuidas noor jõuab tagasi õppesse, tööle või muusse tähenduslikku tegevusse. Vähem nähtavaks võib jääda, et noore kõrval on sageli vanemad või teised lähedased täiskasvanud, kelle jaoks ei ole noore kõrvalejäämine tegevusest abstraktne, vaid igapäevane mure ja praktiline küsimus.
Uuringud näitavad, et vanemad võivad noore täiskasvanuikka liikumisel olla nii turvavõrk kui ka toetajad: nad aitavad pehmendada tagasilööke ning pakuvad emotsionaalset, praktilist ja rahalist tuge, mille abil saab noor liikuda hariduse, töö ja iseseisvama elu poole (Swartz jt 2011). NEET-olukorras noori käsitlevad uuringud kinnitavad, et pere sotsiaalne kapital – usalduslik suhtlus, emotsionaalne turvalisus ja vanemlik tugi – võib vähendada pikaajalist või korduvat NEET-olukorra riski (Broschinski ja Feldhaus 2026).
Uuringud näitavad, et vanemad võivad noore täiskasvanuikka liikumisel olla nii turvavõrk kui ka toetajad.
Lisaks vanema toele võib aga vaja olla ka teenuseid või professionaalset tuge. Noor iseseisvub oma lähivõrgustikuga suheldes ning võimalusi ja teenuseid kasutades. Eesti NEET-olukorras noorte toetamise uuringutest on selgunud, et tugi toimib astmeliselt ja paindlikult ühelt teenuselt teisele liikudes, mille tulemuslikkus oleneb noore olukorra mõistmisest, usaldussuhetest, valdkondade koostööst ja sellest, kas noor on toetamise protsessis päriselt kaasatud (Paabort ja Beilmann 2025). Kui lähivõrgustik on nõrk või pere ülekoormatud, võib noore liikumine õppesse, tööle või muusse tähenduslikku tegevusse muutuda keerulisemaks. Seetõttu ei ole pere noore toetamisel lihtsalt „taust“, vaid osa keskkonnast, mis võib noore võimalusi avardada või piirata.
Perede võimalused on erinevad
Arvestada tuleb perede võimalusi noore toetamisel. Vanemate toetus oleneb pere sotsiaal-majanduslikust olukorrast, vanemate haridustasemest, peresuhete kvaliteedist ning sellest, millist nõu, infot ja praktilist tuge vanemad saavad pakkuda. Uuringud näitavad, et noore haridustee ja tööturule sisenemise ajal pakutav vanemate majanduslik tugi on seotud pere sotsiaal-majanduslike võimalustega (Cobb-Clark ja Gørgens 2014). Itaalia NEET-olukorras noorte uuringus seostati noore NEET-staatust muu hulgas vanemate haridustaseme, suhte kvaliteedi, vanemliku toe, autonoomia ja pealetükkivusega; tulemused viitavad, et vanemate parem haridustase ja suurem tugi võivad vähendada NEET-riski, kuid autonoomia ja kontrolliga seotud mustrid mõjutavad noore iseseisvumist erineval viisil (Alfieri jt 2015).
Perede erinev võimekus noort toetada võib kujuneda varjatud ebavõrdsuse allikaks.
Seetõttu võib pere tugi kujuneda ka varjatud ebavõrdsuse allikaks. Noor, kelle vanem oskab süsteemis orienteeruda, asutustega suhelda ja abi küsida, võib jõuda toeni kergemini kui noor, kelle perel neid oskusi, aega või jõudu pole. Seda ei tohi tõlgendada vanemate süüdistamisena. Pigem nihutab see tähelepanu küsimuselt „Kas pere toetab?“ küsimusele „Millistel tingimustel on perel üldse võimalik noort toetada?“. Oluline ei ole ainult toe olemasolu, vaid ka see, kuidas see mõjutab noore autonoomiat, usaldust ja iseseisvumist ning kas pere ise vajab selleks abi.
Sellest vaatenurgast on pere noorele küll toeks, kuid sageli vajab ka ise abi. Vanemate võimekus pakkuda noorele emotsionaalset tuge oleneb muu hulgas pere suhtluskvaliteedist, vaimsest tervisest, sotsiaal-majanduslikust olukorrast, kooselamisest või geograafilisest lähedusest, kultuuritaustast ja laiemast ühiskondlikust kontekstist (Stapley jt 2021). Euroopa riike hõlmav uuring täiskasvanud laste töötuse ja vanemate vaimse tervise kohta näitab samuti, et lapse töötus võib mõjutada vanemate heaolu, kuid see seos oleneb majanduslikust olukorrast ja sellest, kui palju vastutust perekonnale kultuuriliselt omistatakse (Bister jt 2025).
Noore toetamisel ei saa küsida ainult, kas pere on olemas või kaasatud. Sama tähtis on uurida, millist toetamisega seotud koormust pere praegu kannab, kas vanematel on oskusi ja jõudu süsteemis orienteeruda. Tagada tuleb, et noore ligipääs teenustele ei sõltuks liiga palju tema pere võimekusest. Kui vastutus noore teenusteni jõudmise, kokkulepetest kinnipidamise ja võrgustiku kooshoidmise eest jääb vaikimisi perele, võib tugi muutuda ebaõiglaseks nii noorele kui ka vanemale.
Vanemlik tugi on NEET-olukorras noore toetamisel oluline, kuid sellest üksi ei pruugi piisata. Pere võib olla kaitsev tegur, sild teenusteni ja noore igapäevane turvavõrk. Samal ajal võib pere olla väsinud, väheste võimalustega või vajada ise tuge. Sellest tulenevalt tuleb küsida ka, kas noor ja tema pere jõuavad õigel ajal sellise toeni, mis vastab nende tegelikule olukorrale. Just siin muutub oluliseks toeõigluse küsimus: kas noortele ja nende peredele on tagatud ligipääs võimalustele ning õiglane tugi.
Toeõiglus ja noored haridustee ning tööelu üleminekutes
Heidi Paaborti (2026) doktoritöö „Toeõigluse mudel avaliku sektori poliitikate kujundamiseks töötamisel noortega, kes on haridus- ja tööalastes üleminekutes“ tõi esile, et arutelu noorte õppest ja tööelust kõrvalejäämise üle on kaua aega tuginenud terminile „NEET-olukorras noor“. Kuigi see termin on aidanud sihtrühma nähtavaks teha, koondab see ühe nimetaja alla väga erineva tausta, kogemuse ja toetusvajadusega noored. Samuti kirjeldab see noori eelkõige selle kaudu, milles nad parajasti ei osale, jättes tagaplaanile nende tegelikud vajadused, võimalused, elukonteksti ja arengutee.
Doktoritöö üks olulisemaid järeldusi oli, et noorte püsiv muutus algab heaolust. Enne õppesse või tööellu naasmist vajab noor sageli turvatunnet, usaldust, enesekindlust, stabiilseid suhteid, sh perega, ning vaimse heaolu tuge. Intervjueeritud noored rõhutasid, et toetavad suhted täiskasvanutega ja usaldusel põhinev keskkond aitavad neil abi vastu võtta ning taastada kontrolli oma elu üle. Seetõttu ei tohiks noorte edu mõõta ainult edasiõppimise või tööturule jõudmise kaudu. Sama oluline on heaolu taastumine ja noore tegelik kaasatus lahenduste leidmisesse.
Sellest lähtudes pakuti doktoritöös välja toeõigluse käsitlus, mille järgi ei piisa noorte toetamisel formaalsest võrdsusest ega kõigile ühesugustest lahendustest. Õiglus tähendab, et iga noor jõuab sellise toetuse ja võimalusteni, mis vastavad tema tegelikule olukorrale, vajadustele ja valmisolekule. Noore ligipääsu toele mõjutavad ka tema varasemad kogemused, tervis, lähisuhted, perega seotud kogemused, majanduslik olukord, piirkondlikud võimalused ja toetavate süsteemide ülesehitus. Seega näitab noore kõrvalejäämine eelkõige süsteemi paindumatust, mitte ainult individuaalset probleemi.
Toeõigluse käsitluses ei mõõdeta edu ainult selle järgi, kui kiiresti noor haridusse või tööturule jõuab, vaid vaadatakse ka seda, kas noore valmisolek ja võimekus pikaajalisteks muutusteks on toetamise käigus kasvanud.
Toeõiglus erineb tavapärasest sekkumisloogikast, sest edu ei mõõdeta ainult selle järgi, kui kiiresti noor haridusse või tööturule jõuab. Sama tähtis on, kas noore valmisolek ja võimekus pikaajalisteks muutusteks on toetamise käigus kasvanud. Noore jaoks võib oluline edasiminek seisneda esmalt abi vastuvõtmises, oma vajaduste sõnastamises, igapäevase toimetuleku paranemises või suhete tugevnemises.
Toeõigluse mudel rõhutab ka noore aktiivsust toetuse kujundamisel. Noor on oma elu ekspert, kelle kogemus ja arusaam olukorrast peab olema toetamisprotsessi osa. Mida suurem on noore võimalus osaleda temaga seotud otsuste tegemisel, seda tõenäolisemalt kujuneb toetav tegevus tema jaoks tähenduslikuks ja mõjusaks.
Toeõigluse põhimõtetega haakub ettepanek kirjeldada noori mitte üksnes termini „NEET-olukorras noor“ kaudu, vaid käsitleda neid ka kui haridus- ja tööelulistes üleminekutes olevaid noori (ingl young people in education and employment transitions, YET). See termin suunab tähelepanu sellele, et tegemist ei ole püsiva staatuse ega homogeense sihtrühmaga, vaid noortega, kelle haridus-, töö- ja eluteed võivad olla mittelineaarsed ja ajas muutuvad. Üleminekute vaade aitab näha noori ühiskonna liikmetena, kelle olukorda kujundavad nii isiklikud valikud kui ka sotsiaalsed, majanduslikud ja riiklikud tingimused, mitte pelgalt probleemid.
Uuringus tehti ettepanek kirjeldada noori mitte ainult termini „NEET-olukorras noor“ kaudu, vaid käsitleda neid ka kui haridus- ja tööelulistes üleminekutes olevaid noori.
Selline mõisteline nihe on sisuline ja praktiline. See, kuidas noori nimetatakse ja kirjeldatakse, mõjutab ka seda, kuidas nende olukorda mõistetakse ning millist poliitikat ja teenuseid kujundatakse. Termin „NEET-olukorras noor“ suunab tähelepanu eelkõige puudujääkidele ja mitteosalemisele, üleminekute vaade aga rõhutab arengut, potentsiaali ja muutumise võimalikkust. Seega on toeõigluse vaates oluline kuulata nii noore enda häält kui ka näha suhteid, peret ja tugivõrgustikke tema ümber.
Noortekeskne ja peret mõistev käsitlus
Toeõigluses on keskne küsimus, kas noor jõuab õigel ajal tema vajadustele vastava toeni, noortekeskne ja peret mõistev käsitlus suunab tähelepanu toe korraldamisele. Pere kaasamine on üks võimalik toetuselement noore ümber kujunevas võrgustikus. Peale selle, et vanemad on protsessi kaasatud, on tähtis ka see, kas ja kuidas pere osalus toetab noore heaolu, usaldust, autonoomiat ning järkjärgulist iseseisvumist.
Noortekesksus tähendab, et noore areng, heaolu, õigused, osalus ja toimevõimekus on teenuse eesmärkide, tööviiside ja korralduse lähtekoht. Eesti noorte valdkonnas on noortekesksust määratletud kui noore isiksuse arengu ja heaolu seadmine teenuste ja tegevuse sisu, korralduse ning arendamise keskmesse, et saavutada parim tulemus noore jaoks (Rämmer jt 2021). Praktikas tähendab see, et noort käsitletakse inimesena, kellel on kogemus, hääl, tugevad küljed ja õigus mõjutada oma eluga seotud otsuseid, mitte ainult abivajaja või teenuse kasutajana või seoses tema probleemidega. Noortekeskset tööd aitavad mõtestada viis omavahel seotud mõõdet: noore õiguste järgimine, tegelik osalus, respekteeriv suhtlus, väärtuste teadvustamine ja jõustava keskkonna kujundamine (Rämmer jt 2021; Kivimäe jt 2021, vt joonis).
Joonis. Noortekeskse käsitluse komponendid ja peamised elemendid
NEET-olukorras noorte või laiemalt haridus- ja tööelulistes üleminekutes noortele on see eriti oluline, sest toetamine võib kiiresti muutuda täiskasvanute ootuste täitmiseks: noor peaks „minema kooli“, „otsima tööd“, „tulema teenusele“ või „olema motiveeritud“. Need eesmärgid võivad olla vajalikud, aga kui noor ei saa aru, miks need sammud on tema jaoks tähenduslikud, võib tugi mõjuda välise survestamisena. Noortekesksus aitab spetsialistil küsida „Kas noorel on piisavalt infot?“, „Kas ta saab kaasa rääkida?“, „Kas usaldus on tekkinud?“ ning „Kas tal on võimalik proovida väikseid samme ilma häbistamiseta?“.
Peret mõistev noortekeskne käsitlus tähendab, et spetsialist arvestab noore pere- ja suhtevõrgustikku, kuid ei eelda automaatselt, et pere kaasamine on alati parim lahendus. Pere otsene kaasamine peab lähtuma noore soovist, turvalisusest, privaatsusest ja sellest, kas kaasamine aitab noorel edasi liikuda (Waid ja Kelly 2020; Australian Institute of Family Studies 2021). Seetõttu peaks spetsialist küsima lisaks sellele „Kas vanem on kaasatud?“, ka „Kuidas pere kaasamine mõjutab noore osalust, enesemääramist ja usaldust teenuse vastu?“.
Noore osaluse tagamiseks tuleb kaugemale minna lihtsalt arvamuse küsimisest. Lundy osalusmudel aitab meeles hoida, et noorel peab olema turvaline ruum oma seisukoha kujundamiseks, võimalus oma häält kuuldavaks teha, kuulaja, kes tema seisukohta tõsiselt suhtub, ning mõju ehk arusaadav tagasiside selle kohta, kuidas tema arvamusega arvestati (Lundy 2007). See on tähtis ka pere kaasamisel. Kui spetsialist räägib peamiselt vanemaga, võib noor kogeda, et räägitakse üle tema pea. Kui spetsialist räägib ainult noorega ja jätab pere täielikult kõrvale, võib vanem jääda teadmatusse ega oska noort toetada. Noorte osalust teenustes käsitlev süsteemne ülevaade näitab, et noore kaasamine mõjutab ka väga praktilisi otsuseid, näiteks keda kohtumistele kutsuda ja millist infot vanematega jagada (Viksveen jt 2024).
Seetõttu võib peret kaasata astmeliselt. Mõnikord piisab, et spetsialist aitab vanemal üldiselt mõista, kuidas noort toetada. Mõnikord kaasatakse vanem konkreetse kokkuleppe või praktilise sammu juurde. Mõnikord otsustab noor, millist infot võib vanemaga jagada ja millised teemad jäävad noore ning spetsialisti vahele. Selline kokkuleppeline kaasamine aitab vältida nii olukorda, et noorest räägitakse üle tema pea, kui ka olukorda, et pere jääb teadmatusse.
Autonoomia saab teoks koostöös
Sama tasakaal on oluline autonoomia mõistmisel. Autonoomia ei tähenda, et noor peab kõigega üksi hakkama saama või et vanem ja spetsialist peavad kõrvale astuma. Enesemääramisteoorias mõistetakse autonoomiat pigem kogemusena, et inimene saab tegutseda mõtestatult ja omaksvõetult, mitte üksnes välise surve või kontrolli tõttu (Ryan ja Deci 2017). Uuringud näitavad, et noorte kohanemise ja heaoluga seostub eelkõige noore autonoomia toetamine koos vanemliku soojuse ja mõtestatud otsustamise toetamisega, mitte lihtsalt noore üksi otsustama jätmine (Soenens jt 2007; Soenens ja Vansteenkiste 2005; Bülow jt 2022).
Pere kaasamine peab lähtuma noore soovist, turvalisusest, privaatsusest ja sellest, kas kaasamine aitab noorel edasi liikuda.
Noore toetamisel on pere kaasamise eesmärk luua tingimused, et noor mõistab koos toetajatega oma valikuid, saab astuda väikseid samme ning kogeb edasiliikumise tähenduslikkust, ilma et pere teda otsustamisel asendaks või talle survet avaldaks. Spetsialisti ülesanne on aidata leida vahepealne tee: kuidas vanem saab olla toetav, informeeritud ja olukorda realistlikult hindav partner, kuid nii, et noor jääb oma eluga seotud otsuste keskmesse.
Eelnevast lähtudes võiks spetsialist noore ja perega töötades esitada kolm praktilist küsimust. Esiteks: kelle hääl on selles olukorras kõige tugevam ja kelle hääl jääb tagaplaanile? Teiseks: kas pere kaasamine toetab noore autonoomiat või hakkab seda asendama? Kolmandaks: kas vanemalt eeldatakse rohkem, kui ta tegelikult kanda jaksab? Need küsimused aitavad vältida nii noore kui ka vanema süüdistamist ning suunavad tähelepanu sellele, millist koostööd noor ja pere päriselt vajavad.
Noortekeskne ja peret mõistev käsitlus tähendab koostöö korraldamist nii, et noor ei kao pere mure sisse ja pere ei jää teenuste vahele üksi. Noore õigused, osalus ja autonoomia peavad säilima ka siis, kui vanem on aktiivselt kaasatud. Samal ajal tuleb vanemat näha peale kohustuste kandja ka võimaliku partnerina ja vajaduse korral samuti toetust vajava inimesena. Selline tasakaal aitab liikuda kontrollivalt või süüdistavalt käsitluselt toetava ja jõustava koostöö poole.
Kui noortekesksus ja pere kaasamine on selliselt tasakaalus, tekib järgmine küsimus: kuidas aru saada, kas pakutav tugi on noore ja pere vaates ka päriselt kvaliteetne.
Teenuste kvaliteet ja võrgustikutöö
Noortele suunatud meetmete tulemuslikkust hinnatakse sageli selle järgi, mitu noort jõuab haridusse, tööturule või mõnele teenusele (Paabort 2026). Neid näitajaid on vaja, kuid need ei kirjelda täielikult noore ega tema pere kogemust. Noore jaoks võib kvaliteetne tugi tähendada, et teda kuulatakse, tema olukorda mõistetakse, ta ei pea oma lugu korduvalt spetsialistidele selgitama ja tal on võimalus mõjutada teda puudutavaid otsuseid. Vanema või teise lähedase jaoks väljendub toe kvaliteet ka selles, kas toetamisprotsess on arusaadav, järjepidev ja usaldusväärne.
Noortekesksus tähendab, et noore areng, heaolu, õigused, osalus ja toimevõimekus on teenuse eesmärkide, tööviiside ja korralduse lähtekoht.
Kvaliteetse toe eeldus on arusaam, et noore toetamine ei ole üksnes haridus- või tööturupoliitika küsimus. Noore kogemuses võivad haridus-, sotsiaal- või terviseprobleemid moodustada ühe tervikliku elulise olukorra. Kui süsteemid tegutsevad eraldi, jääb vastutus teenuste vahel liikumise, info vahendamise ja koostöö koordineerimise eest sageli noore või tema pere kanda. Sellisel juhul võib ka olemasolev tugi muutuda killustunuks ja selle mõju väheneda.
Kvaliteetne tugi algab partnerlusest. Noori ja nende peresid tuleb käsitleda aktiivsete osalistena, kellel on õigus kaasa rääkida nendega seotud otsuste kujundamisel, mitte pelgalt teenuste kasutajate või sekkumiste objektidena. Doktoritöö (Paabort 2026) tulemused näitasid, et noored võivad kogeda häbi, läbikukkumise tunnet ja olla veendunud, et ühiskond näeb neid eelkõige probleemina. Sellised kogemused võivad muuta abi vastuvõtmise keeruliseks isegi siis, kui teenused on olemas. Toe kvaliteet oleneb peale kättesaadavuse ka sellest, kuidas tuge pakutakse: kas noort koheldakse lugupidavalt, märgatakse tema tugevaid külgi ja kujundatakse turvaline keskkond hinnangute ning sildistamiseta.
Kvaliteetse toe oluline tunnus on usalduslik ja tähenduslik suhe. Kuigi teenussüsteemid on sageli üles ehitatud kindlate tingimuste alusel, sünnib muutus eelkõige suhtes. Noored vajavad enda kõrvale inimesi, kes märkavad nende potentsiaali, usuvad nende võimetesse ja aitavad sõnastada realistlikke tulevikuväljavaateid. Toetamise protsess peab võimaldama noorel liikuda tema enda tempos ning tugevdama tunnet, et tal on kontroll oma elu üle ja tema arvamusel on tegelik kaal.
Noore õigused, osalus ja autonoomia peavad säilima ka siis, kui vanem on aktiivselt kaasatud.
Tähtis on ka järjepidevus ja koordineeritus. Noored ja pered võivad väsida, kui peavad oma tausta spetsialistidele korduvalt selgitama või iga uue teenuse korral uuesti usaldussuhte kujundama. Seetõttu on oluline nn ühe ukse põhimõte muutuste juhtimisel. Selle eesmärk on tagada, et noor kogeb toetamist võimalikult tervikliku ja sidusana. Samal ajal tuleb koostöö vajadust tasakaalustada noore õigusega kontrollida teda kohta kogutud teabe kasutamist. Andmete vahetamine spetsialistide vahel peab olema põhjendatud, enne usaldussuhte kujunemist võib liigne infovahetus hoopis vähendada noore turvatunnet ja valmisolekut abi vastu võtta.
Kvaliteetne tugi tähendab süsteemi võimet kohaneda noore tegeliku eluolukorraga. Tähtis on noore heaolu, eneseusalduse, tegutsemisvõime ja tulevikuusu kasvamine toetamise käigus, mitte üksnes sihtpunkti jõudmise kiirus. Pere jaoks väljendab kvaliteet ka kindlustunnet, et vastutust noore toetamise eest jagatakse spetsialistidega ja see ei jää üksnes pereliikmete õlule.
Noortekeskne tugi vajab süsteemset arendusoskust
Kvaliteetne tugi tähendab noore ja pere jaoks ligipääsetavust, usalduslikkust, järjepidevust, terviklikkust ja koordineeritust, ega saa seega jääda ainult ühe spetsialisti pühendumuse või kogemuse kanda. Noore toetamine eeldab oskust mõista tema olukorda valdkonnaüleselt, teha koostööd haridus-, noorsootöö-, sotsiaal-, tööturu- ja kogukonnateenustega ning märgata, kas pakutav tugi vastab tegelikult noore ja pere vajadustele.
Selle vajadusega haakub Tartu ülikooli Narva kolledži projekt „Noortekeskne kvaliteet: tööriistad ja uuring teenuste kujundamiseks, kus noor on keskmes“, mille raames analüüsitakse noortekeskse käsitluse kvaliteeditegureid ja pädevust, koondatakse metoodikaid, arendatakse tööriistakasti ja digiprototüüpi ning valmistatakse ette noorte väärtuste uuring.
Noore toetamine eeldab oskust mõista tema olukorda valdkonnaüleselt, teha koostööd haridus-, noorsootöö-, sotsiaal-, tööturu- ja kogukonnateenustega ning märgata, kas pakutav tugi vastab tegelikult noore ja pere vajadustele.
Ainult väärtusväiteks jääv noortekesksus ei pruugi muuta noore kogemust teenuste kasutamisel. Spetsialistil on vaja tööriistu ja pädevust, mis aitavad oma tööd teadlikult mõtestada. Seetõttu seisneb noortekeskse toe kvaliteet lisaks heale suhtumisele oskuses teenust kavandada, hinnata ja parandada.
Samadest vajadustest lähtudes valmistatakse õiglase ülemineku fondi toel ette Tartu ülikooli Narva kolledži magistriõppekava „Noortele suunatud teenuste arendamine“. Õppekava kohaselt valmistatakse ette spetsialiste, kes oskavad killustunud teenuseid valdkonnaüleselt arendada, koordineerida ja hinnata. See tugevdab eri valdkondade spetsialistide koostööd, andes neile ühise arendusloogika, teadus- ja andmepõhise analüüsi ning teenusearenduse oskused.
Eespool kirjeldatu on oluline ka toeõigluses. Noor peab jõudma õigel ajal sobiva ja tähendusliku toeni. Selleks aga peab keegi oskama märgata, kus tugi katkeb ja kellele see jääb kättesaamatuks. Noore kõrvalejäämist õppest, tööst või muust tähenduslikust tegevusest saab lisaks motiveerimisele vähendada vaid siis, kui inimesed tema ümber, teenused, andmed ja otsused toimivad koos. Selleks vajame spetsialiste, kes oskavad arendada kogu süsteemi nii, et noor ja tema pere saavad abi otsides alati tuge.
Projekti „Noortekeskne kvaliteet: tööriistad ja uuring teenuste kujundamiseks, kus noor on keskmes“ tegevust rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Euroopa sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Noorsootöö meetmed noorte tööturule sisenemise toetamiseks ja NEET-staatuses noortele tugimeetmete pakkumiseks“ raames, mida viib ellu haridus- ja noorteamet.
Viidatud allikad
Alfieri, S., Sironi, E., Marta, E., Rosina, A., Marzana, D. (2015). Young Italian NEETs (Not in Employment, Education, or Training) and the Influence of Their Family Background. Europe’s Journal of Psychology, 11(2), 311–322; https://doi.org/10.5964/ejop.v11i2.901.
Australian Institute of Family Studies. (2021). Family-inclusive approaches when working with young people accessing mental health support. Australian Institute of Family Studies.
Bister, L., Janssen, F., Vogt, T. (2025). Do parents suffer too? Children’s unemployment and their parents’ mental health in 12 European countries. European Sociological Review, 42(3), 353–371; https://doi.org/10.1093/esr/jcaf018.
Broschinski, S., Feldhaus, M. (2026). Family social capital and NEET experiences in the transition from school to work: A longitudinal study from Germany. YOUNG, 34(3); doi:10.1177/11033088251363373.
Bülow, A., Neubauer, A. B., Soenens, B., Boele, S., ... Keijsers, L. (2022). Universal ingredients to parenting teens: Parental warmth and autonomy support promote adolescent well-being in most families. Scientific Reports, 12, 16836; https://doi.org/10.1038/s41598-022-21071-0.
Cobb-Clark, D. A., Gørgens, T. (2014). Parents’ economic support of young-adult children: Do socioeconomic circumstances matter? Journal of Population Economics, 27(2), 447–471; https://doi.org/10.1007/s00148-013-0484-6.
Eurofound. (2026). NEETs. Eurofound.
Kivimäe, A., Rämmer, A., Žuravljova, M., Kötsi, K. (2021). Noortekeskse lähenemise rakendamise mudel N-TELG. Mudeli lähtekohad, rakendatavus ja olemus. Tartu ülikool.
Lundy, L. (2007). „Voice” is not enough: Conceptualising Article 12 of the United Nations Convention on the Rights of the Child. British Educational Research Journal, 33(6), 927–942; doi:10.1080/01411920701657033.
Paabort, H. (2026). Equisupport model for public sector policymaking with young people in education and employment transitions [doktoriväitekiri, Tartu ülikool]. Tartu ülikooli kirjastus.
Paabort, H., Beilmann, M. (2025). The policy and service creation – Necessary shifts for working with NEETs from the perspective of young people and professionals. Calitatea Vieții, 36(3), 1–20; https://doi.org/10.46841/RCV.2025.03.01.
Ryan, R. M., Deci, E. L. (2017). Self-Determination Theory: Basic Psychological Needs in Motivation, Development, and Wellness. Guilford Press; https://doi.org/10.1521/978.14625/28806
Rämmer, A., Kivimäe, A., Žuravljova, M., Kötsi, K. (2021). Noortekeskse lähenemise teoreetiline alus: taust, kontseptsioon ja selle kõlapind Eestis. Tartu ülikool.
Soenens, B., Vansteenkiste, M., Lens, W., Luyckx, K., ... Ryan, R. M. (2007). Conceptualizing parental autonomy support: Adolescent perceptions of promotion of independence versus promotion of volitional functioning. Developmental Psychology, 43(3), 633–646; https://doi.org/10.1037/0012-1649.43.3.633.
Soenens, B., Vansteenkiste, M. (2005). Antecedents and outcomes of self-determination in 3 life domains: The role of parents’ and teachers’ autonomy support. Journal of Youth and Adolescence, 34(6), 589–604; https://doi.org/10.1007/s10964-005-8948-y.
Stapley, E., Vainieri, I., Li, E., Merrick, H., ... Cortina, M. (2021). A scoping review of the factors that influence families’ ability or capacity to provide young people with emotional support over the transition to adulthood. Frontiers in Psychology, 12, 732899; https://doi.org/10.3389/fpsyg.2021.732899.
Swartz, T. T., Kim, M., Uno, M., Mortimer, J., O’Brien, K. B. (2011). Safety Nets and Scaffolds: Parental Support in the Transition to Adulthood. Journal of Marriage and Family, 73(2), 414–429; https://doi.org/10.1111/j.1741-3737.2010.00815.x.
Viksveen, P., Cardenas, N. E., Berg, S. H., Salamonsen, A., ... Bjønness, S. (2024). Adolescents’ involvement in mental health treatment and service design: A systematic review. BMC Health Services Research, 24, 1502; https://doi.org/10.1186/s12913-024-11892-2.
Waid, J., Kelly, M. (2020). Supporting family engagement with child and adolescent mental health services: A scoping review. Health & Social Care in the Community, 28(5), 1333–1342; https://doi.org/10.1111/hsc.12947.
Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö 2026. aasta vanemluse teemalisest erinumbrist.
Loomise kuupäev: 06.10.2026
