Mida näitab 2025. aasta elanikkonnaküsitlus tegevuspiirangute, hooldusvajaduse ja teenuseni jõudmise kohta?

Ketri Kupper, sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik (sotsiaaltöö korralduse poliitika tiim)

Ülemine foto: Risto Luhalep

KOKKUVÕTE

Sotsiaalministeerium tellis Turu-uuringute AS-ilt 2025. aastal kordusuuringu täisealiste tegevuspiirangute[1], abi- ja teenusevajaduse ning teenuseni jõudmise takistuste kohta. Veebis ja telefoni teel korraldatud küsitlusest võttis osa 10 485 Eesti elanikku. Esimest korda analüüsiti andmeid ka maakonniti.

Võrreldes 2020. aastaga, on mitu olulist näitajat paranenud või pole halvemuse poole liikunud. Vähenenud on nende inimeste osatähtsus, kes peavad tõenäoliseks, et vajavad lähiajal ööpäevaringset hooldust hooldekodus. Suhtumine ametlikesse hooldusteenustesse on muutunud soosivamaks. Mõnes valdkonnas tõsiseid raskusi kogevate inimeste osa ei ole suurenenud ja tegevuspiirangutega inimestel on harvem suuri elukorralduslikke probleeme. Positiivne on ka, et enamik teenuseid saanutest hindas abi piisavaks.

Samal ajal on suurenenud krooniliste terviseprobleemide esinemissagedus, eriti nooremates vanuserühmades, halvenenud on vaimse tervise näitajad ja nõrgenenud inimeste tugivõrgustikud. Abi saadakse peamiselt lähedastelt ja ametlikke teenuseid kasutatakse endiselt vähe, kuigi tunnetatud vajadus teenuste järele on kasvanud. See näitab, et täiendavat abi vajavad inimesed ei jõua sageli abi küsimiseni. Need tulemused osutavad vajadusele toetada teenuseni jõudmist varakult ja jõuda ennetavalt suurema abivajaduse riskis rühmadeni.

Märksõnad

Tegevuspiirangud, hooldusvajadus, kodus elamist toetavad teenused, omastehooldus, teenuste kättesaadavus, pikaajaline hooldus

Sotsiaalvaldkonna strateegiline suund on arendada teenuseid ja töökorraldust nii, et inimesed saaksid õigeaegset ja vajaduspõhist abi ning et toetus oleks järjepidev kogu elukaare vältel. Praktikas tähendab see muu hulgas sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu koordineeritumat tegutsemist, tööprotsesside ja rollijaotuse korrastamist, otsustustoe (sh hindamis- ja planeerimistööriistade) ja digilahenduste kasutuse suurendamist ning teenuste arendamist, mis võimaldavad varajast märkamist ja õigeaegset toe pakkumist.

Riigi ja kohalike omavalitsuste teenuste kavandamisel on oluline toetuda ajakohasele infole, kuidas inimesed hindavad oma tervist ja peamistes eluvaldkondades esinevaid tegevuspiiranguid, kui palju kasutatakse piirangute korral lähedaste abi ja ametlikke teenuseid, sh abivahendeid, ning millised vajadused on katmata. Samuti on oluline mõista, millised probleemid tervisest tingitud tegevuspiirangutega kaasnevad ja milline on neid kogevate inimeste majanduslik toimetulek. Uuringu tulemused annavad ajakohase tausta, et mõista inimeste vaates olulisemaid trende ja signaale.

Riigi ja kohalike omavalitsuste teenuste kavandamisel on oluline toetuda ajakohasele infole.

Nendele küsimustele vastuste saamiseks tellis sotsiaalministeerium Turu-uuringute AS-lt küsitlusuuringu, et hinnata Eesti täisealise elanikkonna tegevuspiiranguid ja hooldusvajadust, sh teenuste kasutamist ning nende vajadust.

Uuringu korraldus

Uuringu andmed saadi veebi- ja telefoniküsitluse teel 11. august kuni 29. september 2025. Juhuvalim moodustati vähemalt 18-aastaste Eesti elanike andmetest. Lõppvalim oli 10 485 vastajat. Valimit kaaluti, et tagada esinduslikkus soo, vanuse, rahvuse ja piirkonna järgi. Vajadusel võis vastaja eest vastata ka lähedane (1% vastustest). Küsitlusankeedi koostas sotsiaalministeerium, konsulteerides Turu-uuringute AS-iga. Tegemist oli kordusuuringuga. Esimese sarnase uuringu tegi Turu-uuringute AS 2020. aastal, siis oli vastajate arv 2513. Eelmise uuringuga võrreldes tehti metoodikas mõningaid muudatusi: mõnevõrra lühendati ankeeti ja kaasati rohkem inimesi, et andmeid oleks võimalik analüüsida ka maakondade võrdluses ja saada täpsem ülevaade erinevate tegevuspiiranguga inimeste toimetulekust. Uuringu tulemused põhinevad vastajate enesehinnangul oma tervisele ja tervisest tulenevatele tegevuspiirangutele.

Tulemused

Tegevuspiirangud ja hooldusvajadus suurenevad alates 50. eluaastast ning suurenevad järsult vähemalt 80-aastaste seas, kuid need ei esine ainult vanemaealistel

Uuringu andmed kinnitavad, et tegevuspiirangud ja hooldusvajadus suurenevad selgelt alates 50. eluaastast ning järsult vähemalt 80-aastaste seas. Just vähemalt 80-aastaste vanuserühmas esineb kõige sagedamini tõsisemaid raskusi eri eluvaldkondades ja nad kasutavad rohkem kõrvalist abi, kuid nende abivajadus võib sageli olla ka teenustega või muu toega katmata.

Tegevuspiirangud aga ei ole üksnes vanemaealiste  probleem. Neid on päris sageli ka tööealistel, sealhulgas neil, kellel ei ole puuet või vähenenud töövõimet ametlikult tuvastatud. See viitab, et hooldus- ja abivajadus kujuneb sageli välja juba enne kõrgesse ikka jõudmist ning vaja on varasemat märkamist ja toetamist.

Krooniliste terviseprobleemide levik on üha laiem, eriti nooremates vanuserühmades

Uuringu andmete kohaselt hindas 2025. aastal 51% Eesti täisealisest elanikkonnast oma tervist heaks või väga heaks, 34% pidas oma tervist ei heaks ega halvaks ning 14% hindas seda halvaks või väga halvaks. Võrreldes 2020. aastaga oli oma tervist heaks või väga heaks hinnanute osatähtsus vähenenud ja neutraalse hinnangu andnute osa suurenenud. Oma tervist halvaks või väga halvaks hindavate inimeste osa on püsinud üldjoontes samal tasemel.

Tegevuspiirangud ja hooldusvajadus suurenevad järsult vähemalt 80-aastaste seas.

Oluline muutus on seotud krooniliste haiguste ja pikaajaliste terviseprobleemidega. Aastal 2025 hindas 58% elanikest, et neil on mõni pikaajaline terviseprobleem (2020. aastal 51%). See suundumus on eriti märgatav nooremates vanuserühmades, mis viitab sellele, et terviseprobleemid ja nendega seotud piirangud avalduvad üha sagedamini juba tööeas.

Vanuserühmade võrdlus näitab ootuspärast mustrit. Nooremates vanuserühmades peab oma tervist heaks või väga heaks veidi enam kui kaks kolmandikku vastajatest, 50–59-aastaste seas langeb see näitaja ligikaudu poolele, 70–79-aastaste seas umbes kolmandikule ning vähemalt 80-aastaste seas peab oma tervist heaks või väga heaks vähem kui viiendik. See peegeldab liikumist hea enesetunde juurest seisundisse, kus terviseprobleemid muutuvad igapäevaelu mõjutavaks teguriks. Joonisel 1 on kujutatud kõigi vastanute (2025. aastal 10 485 ja 2020. aastal 2513) vastus küsimusele „Milliseks te hindate oma tervist üldiselt?“.

Joonis 1. Üldine enesehinnanguline tervis, 2020 ja 2025. Vastused küsimusele „Milliseks te hindate oma tervist üldiselt?“ (2025. aastal 10 485 ja 2020. aastal 2513 vastajat).
Allikas: Turu-uuringute AS

Soolised erinevused ilmnevad eeskätt negatiivse tervisehinnangu korral. Naised hindavad oma tervist halvaks pisut sagedamini kui mehed. Rahvuse järgi hindavad eestlased oma tervist heaks või väga heaks sagedamini kui muudest rahvustest elanikud.

Terviseprobleemid ja nendega seotud piirangud avalduvad üha sagedamini juba tööeas.

Maakondade võrdluses on tervise enesehinnangutes märkimisväärseid erinevusi (joonis 2). Näiteks Harjumaal väljaspool Tallinna hindab oma tervist heaks või väga heaks 60% elanikest, kuid Valgamaal ja Ida-Virumaal on see osa vastavalt 30% ja 35%. Nende erinevuste tõlgendamisel tuleb arvestada nii rahvastiku vanuselist struktuuri kui ka sotsiaal-majanduslikke tegureid.

Joonis 2. Oma tervist väga heaks või heaks hindavate inimeste osatähtsus maakonniti.
Allikas: Turu-uuringute AS

Suurim abivajadus koondub väikestesse riskirühmadesse

Viimase kuue kuu jooksul on 45% elanikest kogenud tervisest tulenevaid tegevuspiiranguid. Võrreldes 2020. aastaga, on see osatähtsus suurenenud, kuid kasvanud on eelkõige kergemaid piiranguid kogevate inimeste osa. Olulisel määral tegevuspiiranguid kogenud inimeste osa on püsinud samal tasemel.

Naised hindavad oma tervist halvaks pisut sagedamini kui mehed.

Siiski ei ole kõigi tegevuspiirangutega inimeste abivajadus ühesugune. Suurim abivajadus on väikestel inimrühmadel, kuhu kuuluvad tõsise tegevuspiiranguga inimesed, kes peavad tõenäoliseks, et vajavad lähiajal suurema mahuga kõrvalabi või ööpäevaringset hooldust. Uuringus tuuakse välja kõrgema riskiga rühmad, et hinnata, kui suur osa elanikkonnast vajab tõenäoliselt rohkem tuge.

Kõrge abivajaduse riskiga rühma kuuluvad kodus elavad inimesed, kellel on tõsised tegevuspiirangud ja kes peavad tõenäoliseks, et vajavad lähiajal alalist ööpäevaringset hooldust hooldekodus või vajaksid enda hinnangul täiendavaid teenuseid enam kui 20 tundi nädalas. Neid on ligikaudu 1% elanikest ehk hinnanguliselt 11 800 kuni 16 700 inimest. Mõõduka abivajaduse riskiga rühmas on tõsiste piirangutega inimesed, kellel on tõenäoline ajutise ööpäevaringse hoolduse vajadus, täiendavate teenuste vajadus kuni 20 tundi nädalas või suur sõltuvus lähedaste kõrvalabist. Neid on ligikaudu 7% elanikest ehk 67 000 kuni 77 500.

Joonis 3. Iseseisva toimetuleku vähenemise riskirühmadesse kuuluvate inimeste osatähtsus.
Kõik vastajad, n = 10 485
Allikas: Turu-uuringute AS

Riskirühmade vaade (joonis 3) juhib tähelepanu kahele küsimusele, millega tuleks tegelda poliitika kujundamisel. Ühelt poolt on vaja toetada inimesi laialt levinud kergema abivajaduse korral nii, et see ei süveneks. Teiselt poolt on Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kelle toimetulek sõltub suuremas mahus abist ja kelle jaoks on teenuste kättesaadavus ning piisav maht määravad elukvaliteedi hoidmisel. Tuleb arvestada, et riskirühmade määratlus ei ole 2020. ja 2025. aasta uuringutes täielikult võrreldav, sest teenusevajaduse küsimuste ülesehitus erines. Seetõttu ei võimalda andmed riskirühmade suuruse muutust ajas täpselt hinnata.

Vaimne enesetunne halveneb, kuid saadud abi peetakse harvem piisavaks

Eesti elanike vaimse tervise näitajad on võrreldes 2020. aastaga halvenenud. Vähenenud on nende inimeste osa, kes hindavad oma emotsionaalset enesetunnet heaks (63%-lt 53%-le) ja suurenenud on nende osa, kes peavad enesetunnet halvaks (9%-lt 13%-le). Abi otsimise sagedus emotsionaalsete probleemide korral on jäänud üldiselt samale tasemele, kuid rahulolu saadud abiga on selgelt vähenenud.

Emotsionaalse enesetunde probleemid on sagenenud ning saadud abi hinnatakse varasemast harvem piisavaks.

Abi otsinutest pidas saadud abi piisavaks 38% (2020. aastal 61%). Seega viitavad uuringu andmed, et emotsionaalse enesetunde probleemid on sagenenud ning saadud abi hinnatakse varasemast harvem piisavaks, mis omakorda võib mõjutada inimeste toimetulekut.

Abistamise põhiraskus lasub lähedastel, ametlik tugi jääb selle kõrval marginaalseks

Uuringu järgi kasutab terviseprobleemidest tingitud tegevuspiirangute tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi 15% täisealisest elanikkonnast ja ametlikke teenuseid 2% (joonis 4). Tegevuspiiranguga inimeste seas kasutab lähedaste kõrvalabi 20% ja ametlikke teenuseid 3%. Lisaks hindab 9% täisealisest elanikkonnast ja 13% tegevuspiiranguga inimestest, et nad vajaksid lisaks praegusele abile või selle puudumisel täiendavaid teenuseid. See näitaja kirjeldab vastajate hinnangut teenusevajadusele ega eelda, et inimene kasutab praegu abi või teenuseid.

Joonis 4. Lähedaste ja tuttavate kõrvalabi ning ametlike teenuste kasutamine; teenuste vajadus kogu elanikkonnas ja tegevuspiiranguga inimeste seas.
Kõik vastajad (2025. aastal 10 485 ja 2020. aastal 2513).
Allikas: Turu-uuringute AS

Võrreldes 2020. aastaga on tegevuspiiranguga inimeste seas vähenenud lähedaste kõrvalabi kasutamine, samal ajal kui täiendavate teenuste vajadus on suurenenud. Lähedastelt saadakse nädalas rohkem tunde abi kui ametlike teenuste kaudu, mis viitab sõltuvusele mitteformaalsetest abivõrgustikest.

Tegevuspiiranguga inimeste seas kasutab lähedaste kõrvalabi 20% ja ametlikke teenuseid 3%.

Ametlikke teenuseid saanud inimestelt küsiti, kas saadud abi oli piisav. On positiivne, et enamik (79%) teenuseid saanutest pidas saadud abi täiesti või pigem piisavaks. Kui saadud abi ei peetud piisavaks, nimetati peamise põhjusena teenuste väikest mahtu. 

Võrreldes 2020. aastaga on vähenenud nende osa, kes ametlike hooldusteenuste kasutamise enda jaoks täielikult välistavad, ja suurenenud nende osa, kelle jaoks sobib lähedaste abi ja teenuse kombineerimine. See viitab, et suurenenud on valmidus teenuste kasutamist kaaluda, mitte ametlike teenuste kasutamise laialdasele suurenemisele.

Prognoositav hooldekoduteenuse vajadus on vähenenud, selgelt eelistatakse kodus hakkamasaamist

Kodus elavatest tõsise tegevuspiiranguga inimestest peab 9% tõenäoliseks, et võib järgmise 12 kuu jooksul vajada alalist ööpäevaringset hooldust hooldekodus (tabel 1 ja 2). Kogu täisealisest elanikkonnast moodustab lähiajal hooldekoduteenuse vajadust tõenäoliseks pidav rühm 2% (hinnanguliselt 17 100 kuni 22 800), mis on võrreldes 2020. aastaga vähenenud (toona oli hinnanguline sellise vajadusega inimeste arv 24 500 kuni 38 900). Vähenemine võib viidata hooldekoduteenuse kättesaadavuse paranemisele ehk sellele, et hooldekoduteenust kasutatakse juba rohkem. Üks võimalik taustategur võib olla 2023. aastal rakendunud hooldereform, kuigi uuringu andmed ei võimalda muutust reformiga põhjuslikult siduda.

Neist, kes peavad hooldekodu vajadust võimalikuks, eelistab üle poole (65%) jääda koju. See tulemus näitab, et ka hooldekodukoha võimaliku vajaduse korral on eelistus selgelt kodu kasuks, mistõttu on kodus elamist toetavad teenused ja lahendused hooldusvajaduse katmisel kesksed.

Tabel 1. Ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajaduse teket tõenäoliseks pidavate inimeste profiil (1). Allikas: Turu-uuringute AS

Tabel 2. Ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajaduse teket tõenäoliseks pidavate inimeste profiil (2). Allikas: Turu-uuringute AS

Sageli ei jõua teenuse vajajad abi küsimiseni

Uuring näitab, et enamik inimesi (68%), kes hindavad end vajavat täiendavat abivahendit või teenust, ei otsi selle saamiseks abi. Abi otsimine on võrreldes 2020. aastaga pigem harvemaks jäänud. Kui abi siiski otsitakse, pöördutakse kõige sagedamini (24%) perearsti poole. Kohaliku omavalitsuse (4%) ja teiste asutuste poole pöördutakse oluliselt harvem. Üllatav on seegi, et märkimisväärne osa neist, kes abi ei otsi, on kogenud tõsiseid tegevuspiiranguid.

Teenuseni jõudmise peamiste takistustena nimetatakse vähest teadlikkust teenustest, raskusi omaosaluse tasumisel, teadmatust, kuhu pöörduda, ning pikki järjekordi. Võrreldes 2020. aastaga on kasvanud eeskätt rahalised ja infoga seotud takistused. See viitab, et probleem ei ole üksnes teenuste olemasolus, vaid ka see, kas abi teekond on inimesele arusaadav ja jõukohane.

Abi otsimine on võrreldes 2020. aastaga pigem harvemaks jäänud.

Uuringus küsiti esimest korda, kas teenust vajanud inimesed on elukohta vahetanud (muu hulgas) paremate sotsiaalteenuste saamiseks. Uuringu järgi on 12% vastanutest viimase kolme aasta jooksul registreerinud elukohavahetuse ühest omavalitsusest teise ja neist 4% nimetas üheks põhjuseks paremaid sotsiaalteenuseid. Kogu täiskasvanud elanikkonnast moodustab see hinnanguliselt 0,5%. Kuigi osatähtsus on väike, näitab see, et osa inimesi tajub teenuste tingimuste ja kättesaadavuse erinevusi omavalitsustes piisavalt olulisena ja see mõjutab ka elukohavalikut.

Seda küsiti esimest korda, seetõttu ei ole 2020. aasta võrdlust. Samuti ei võimalda uuring väita, et 2023. aastal rakendunud hooldereform oleks elukohavahetuse peamine ajend, kuid see võib olla üks taustategur teiste kõrval, mis suurendas inimeste tähelepanu teenuste tingimustele. Sama hästi võivad mõju avaldada ka muud kohalikud erinevused, näiteks tasuta sõidu võimalus.

Tugivõrgustikud ja kogukonnatugi on muutunud hapramaks

Uuring näitab, et kuigi enamikul inimestest on raskes olukorras keegi, kellele toetuda, on tugivõrgustikud võrreldes 2020. aastaga selgelt kahanenud. Suurenenud on nende osa, kellel on vaid 1–2 toetavat lähedast, samuti nende osa, kellel ei ole kedagi. Vähenenud on nende osa, kellel on rohkem kui kaks toetavat lähedast.

Ka kogukonnatoe tunnetus on ebaühtlane. Üle poole elanikest usub, et saaks vajaduse korral kogukonnalt praktilist tuge, kuid ligi veerand ütleb, et neil puudub kohalik kogukond, kellelt abi oodata. Tugivõrgustike ja kogukonnatoe nõrgenemine suurendab haavatavust olukorras, kus toimetulek sõltub lähedaste või kogukonna toetusest.

Teenuseinfot on kõige raskem leida suurima abivajadusega inimestel

Uuringu tulemused näitavad, et kuigi paljudele tegevuspiiranguga inimestele on teenuste ja abivõimaluste kohta info kättesaadav, on märkimisväärsel osal infot keeruline leida või nad ei ole seda üldse otsinud (joonis 5). Info leidmist peab lihtsaks 42% vastanutest, keeruliseks peab seda 22% ja 30% ütleb, et ei ole teenuste kohta infot otsinud.

Joonis 5. Info teenuste ja abivõimaluste kohta.
Vastused küsimusele „Kui lihtne on teil olnud leida infot teile vajalike teenuste või abivõimaluste kohta?". Tegevuspiiranguga vastajad, n = 7470.
Allikas: Turu-uuringute AS

Sotsiaaltöö vaates on oluline, et info leidmise keerukus ei jaotu ühtlaselt. Info otsimisega on rohkem hädas vähemalt 80-aastased ja 50–59-aastased ning see tuleb eriti esile suurima abivajadusega rühmades. Tõsise iseseisva toimetuleku ja enesehoolduse piirangutega inimestest peab info leidmist keeruliseks üle poole. Sama kehtib suure mälu- ja keskendumisraskustega inimeste kohta. See muster viitab, et suurema abivajadusega inimestel on teenusteni jõudmiseks sageli nõrgem lähtekoht juba info hankimisel.

Töötamine ja toimetulek: tegevuspiirangute raskus vähendab töötamist ja suurendab majanduslikku haavatavust

Uuring näitab, et paljud tegevuspiiranguga tööealised käivad tööl, kuid piirangute raskus mõjutab seda selgelt. Tööealistest tegevuspiiranguga inimestest töötab 80%, kuid tõsiste tegevuspiirangute korral väheneb töötavate osa 62%-le. Tööhõive on väiksem eeskätt neil, kelle piirangud on seotud iseseisva toimetuleku ja enesehoolduse või suhtlemisega. Tegevuspiiranguga tööealised töötavad täistööajaga harvemini kui need, kellel piiranguid ei esine.

Suurema abivajadusega inimestel on teenusteni jõudmiseks sageli nõrgem lähtekoht juba info hankimisel.

Tegevuspiiranguga inimesed kogevad sageli ka majanduslikke raskusi. Vältimatuteks kulutusteks ei jätku raha 13% tegevuspiiranguga inimestest, ning tõsiste tegevuspiirangutega inimestest koguni 22%-l. Leibkonna rahalist toimetulekut peab ebarahuldavaks 44% tegevuspiiranguga inimestest ja tõsiste piirangutega inimestest 58%. Puudega ja vähenenud töövõimega inimeste näitajad on sarnased ja toimetulekuraskused on neil sagedasemad.

Ka piirangutust põhjustatud kulud võivad lisada koormust. Abi- ja hooldusvahenditele teeb igal kuul kulutusi 22% tegevuspiiranguga inimestest ning nende kulutuste suurus on keskmiselt 30 eurot kuus. Ametlikke teenuseid kasutavatest inimestest teeb igakuiseid teenusekulutusi 61% ning teenustele või kõrvalabile tehtavate kulutuste suurus on tavaliselt 50 eurot kuus (mediaan).

Milliseid järeldusi saame uuringust teha?

Uuringu tulemused osutavad, et hooldus- ja abivajadus ei teki ainult väga kõrges vanuses, vaid kujuneb sageli juba tööeas, kui terviseprobleemid ja tegevuspiirangud hakkavad igapäevaelu mõjutama. Vanuse kasvades suurenevad riskid ja abi vajadus, kuid teenuste korralduse seisukohalt on määrav, kas inimesed jõuavad abini õigel ajal, enne kui toimetulek on juba tugevalt häiritud.

Teenuseni jõudmist tuleb varakult teadlikult toetada.

Uuringu tulemused kirjeldavad kaht paralleelset suundumust, mis mõjutavad abi kättesaadavust. Ühelt poolt tugineb abi endiselt suurel määral lähedastel. Teiselt poolt on vajadus täiendavate teenuste järele kasvanud, kuid märkimisväärselt paljud ei jõua abi otsimiseni. Takistused on sageli praktilised: ei teata, milliseid teenuseid osutatakse ja kuhu pöörduda, samuti käib paljudele üle jõu omaosaluse tasumine. See tähendab, et keskne küsimus ei ole ainult teenuste olemasolu, vaid ka see, kas abi kasutamise teekond on arusaadav ja jõukohane.

Sotsiaalvaldkonna vaates tähendab see, et teenuseni jõudmist tuleb varakult teadlikult toetada. Eriti tähtis on ennetav tugi väga eakatele ja tõsise iseseisva toimetuleku ning enesehoolduse piirangutega inimestele, kellel on suurem abivajadus ja keerulisem infot leida ning asjaajamist korraldada.

Uuringust selgus, et tugivõrgustikud on üha hapramad. Kui toimetulek toetub suurel määral lähedaste abile, tähendab tugivõrgustike kahanemine, et üha suurem osa hoolduskoormusest kandub avalikule sektorile või jääb sootuks katmata. Kui lähedaste võimalused on piiratud, peavad seda kompenseerima suuremas mahus ja kättesaadavamad teenused. Keerulisim ongi leida lähedaste loomuliku panuse ja ametliku toe tasakaal: lähedaste aitamine on hoolivas ühiskonnas loomulik ega kao kuhugi, kuid see ei tohi muutuda vaikimisi eelduseks ega sunnitud valikuks.

Unustada ei tohi ka seda, et toimetuleku kindlustamine ja abivajaduse ennetamine on jagatud vastutus. Riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne on tagada arusaadav ja kättesaadav tugi. Samas on esmane vastutus oma tervise ja toimetuleku eest inimesel endal: tervise hoidmine ja varajane abi otsimine aitab abivajaduse süvenemist ennetada.

Uuringu aruannet saab lugeda sotsiaalministeeriumi veebilehel.