Aljona Kõpp
Kohta-Järve linnavalitsuse laste ja perede heaolu peaspetsialist
Sotsiaaltöö keskmes on inimene, tema vajadused, väärikus, turvalisus ja õigus saada abi. Kuid olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud sellele, et üsna vähe räägitakse nende inimeste heaolust, kes seda tööd iga päev teevad.
Räägime palju abivajajatest, teenustest, hoolekandesüsteemist ja toetamisest, vähem aga sellest, kuidas tunnevad end inimesed, kes töötavad pidevalt keeruliste olukordade, konfliktide ja tugevate emotsioonide keskel. Tundub, et see on teema, millest sotsiaalvaldkonnas omavahel räägitakse rohkem kui avalikult välja näidatakse.
Kolleegidega vesteldes olen tähele pannud, et väga paljud on oma töös mingil kujul kokku puutunud kliendist lähtuva ähvardamise, surve, agressiooni või olukordadega, kus töötaja on tundnud end süsteemis üksi jäetuna. Mõni räägib sellest avatumalt, mõni vaikib, aga probleem tundub olevat üldine. Kõige rohkem üllatab mind, kui tavaliseks on see paljude spetsialistide jaoks juba muutunud. Tallinna Ülikooli „Kohalike omavalitsuste sotsiaal-ja lastekaistetöötajate tööheaolu ja ametialane areng“ (Toros jt 2024, 70) selgub, et 92,6% küsitluses osalenud töötajatest olid oma töös kokku puutunud kliendist lähtuva vägivallaga.
Paljud kolleegid on oma töös mingil kujul kokku puutunud kliendist lähtuva ähvardamise, agressiooni või survega.
Sotsiaalvaldkonna töötajalt oodatakse empaatiat, rahulikkust ja professionaalsust ka väga keerulistes olukordades. Sageli töötame inimestega nende elu kõige raskematel hetkedel: kriiside, sõltuvuste, pereprobleemide vaimse tervise raskuste või sügava vaesuse keskel. Sellises olukorras ei pruugi inimene alati näha sotsiaaltöötajat abistajana. Vahel nähakse temas süsteemi esindajat, kes teeb inimese arvates ebaõiglaseid otsuseid tema elu kohta. See tekitabki keerulise olukorra.
Ühelt poolt peab sotsiaalvaldkonna töötaja hoidma inimese väärikust ja kaitsma tema õigusi. Teiselt poolt tuleb teha otsuseid, mis alati ei pruugi inimesele meeldida, näiteks toetuste, lastega seotud sekkumiste, hooldusvajaduse või teenuste kohta. See tähendab, et töötajad võivad puutuda kokku verbaalse agressiooni, ähvarduste, manipuleerimise või survega. Mõnikord püütakse töötajat mõjutada otsuseid muutma või seatakse tema professionaalsus kahtluse alla. Üha rohkem survestatakse ka sotsiaalmeedia kaudu, näiteks levitatakse valeinfot, kahjustatakse töötaja mainet või püütakse leida teavet tema eraelu ja pereliikmete kohta. Vahel väljuvad need olukorrad töö piiridest, kanduvad isiklikku ellu ja mõjutavad turvatunnet ka väljaspool tööaega. Väga sageli kuuleb selle kohta üksnes, et niisugune see töö lihtsalt on. Kas päriselt peabki nii olema?
Kes kaitseb töötajat päriselt?
Ohtlikke olukordi võib kogeda nii töökohas, kliente kodus külastades kui ka pärast tööaega. Suuremates omavalitsustes käivad spetsialistid keerulisematel koduvisiitidel sageli kahekesi. Aga ainult sellest alati ei piisa, et tunda end turvaliselt. Sotsiaalvaldkonnas töötavad väga sageli naised ja kunagi ei või teada, mis võib ukse taga oodata, mis seisundis on inimene ja kuidas ta käitub. Ohtlikud võivad olla ka keskkond, loomad, ruumitingimused või üldine ettearvamatu olukord. Vajaduse korral kaasatakse ka politsei, kuid alati ei ole võimalik tagada, et abi on kohe kättesaadav.
Töötajate turvatunnet võidakse häirida ka väljaspool tööaega. Üks kolleeg jagas hiljuti oma kogemust, mis näitas eriti selgelt, kui kaitsetuna võib spetsialist end tunda. Tegemist oli perekonnaga, kus vanemad ei olnud aastaid koos elanud. Üks neist pöördus laste heaolu spetsialisti poole oma soovide ja ootustega. Spetsialist aga pidi otsustamisel lähtuma eelkõige lapse huvidest, isegi kui see ei vastanud tema vanema ootustele. Pärast seda hakkas rahulolematu lapsevanem anonüümsete kontode kaudu internetis spetsialisti kohta negatiivseid postitusi levitama, mõjutama teiste inimeste arvamust ning koguma ja jagama tema kohta halvustavat infot, kahjustades tema mainet. Hiljem selgus, kes selle kõige taga oli ning pöörduti politsei poole. Kahjuks otsustas politsei menetlust mitte alustada ja töötajat kiusanud inimesega ei peetud isegi hoiatavat vestlust. See tekitas spetsialistile tunde, et süsteem teda päriselt ei aita ja kui tekib vajadus, ei suuda keegi töötajat tegelikult kaitsta.
Küsimus ei peaks olema selles, kas valida töötaja turvalisuse või kliendi õiguste vahel. Tuleks luua süsteem, mis suudab hoida mõlemat korraga.
Teine kolleeg rääkis juhtumist, kui lapse kaitsmiseks tuli teha väga raske otsus ja ta perest eraldada. Pärast seda hakkas üks lapsevanem ähvardama nii spetsialisti kui ka tema perekonda. Juhtumi kohta esitati politseisse avaldus, kuid menetlus venis ligi kaks aastat. Lõpuks saabus prokuratuurist otsus: menetlus lõpetatakse avaliku huvi puudumise tõttu ja süüteokoosseis ei ole piisav. Kõige šokeerivam aga oli, et vaid mõni päev enne otsuse saabumist üritas sama inimene linnas spetsialisti füüsiliselt rünnata ja töötaja pidi esitama uue avalduse. Kollegi sõnul tunneb ta, et süsteem ei kaitse teda isegi siis, kui ähvardused ei piirdu enam ainult sõnadega. Ta jääb töötajana üksi ja peab ise toime tulema nii hirmu, stressi, kui ka teadmisega, et abi ning kaitse ei pruugi õigel hetkel kohale jõuda või seda üldse ei ole.
Ka hiljutine juhtum, millest kirjutas Postimees[1], näitab eriti valusalt, kui haavatavad võivad olla sotsiaalvaldkonna töötajad oma igapäevatöös. Artiklis kirjeldati olukorda, kus ka ise oma agressiivseid kavatsusi tunnistanud klient ründas hooldekeskuse töötajat korduvalt kääridega.
Sellised šokeerivad juhtumid peegeldavad laiemalt probleemi. Inimesed, kelle töö on aidata teisi kõige raskematel hetkedel, jäävad ise sageli kaitseta. Need lood panevad mõtlema, et sageli jääb sotsiaalvaldkonna töötajate enda turvalisus ja heaolu nähtamatuks. Kui spetsialist peab iga otsuse tegemisel mõtlema peale kliendi heaolu ka sellele, kas tema enda turvalisus ja maine võib ohtu sattuda, mõjutab see paratamatult kogu valdkonda. Ähvardustele, laimamisele või agressiivsele käitumisele reageerimata jätmine võib panna mõned sotsiaaltöötajaga vastuollu sattunud inimesed uskuma, et spetsialisti selline survestamine ongi lubanud.
Kas professionaalsus tähendab vaikivat talumist?
Tundub, et sotsiaaltöös on aastaid valitsenud vaikimise kultuur, kus professionaalsus tähendab suutlikkust kõigega toime tulla. Eeldatakse, et sotsiaalvaldkonna töötaja peab jääma rahulikuks, mõistvaks ja tasakaalukaks ka siis, kui olukord on emotsionaalselt väga raske. Aga mingil hetkel võib tekkida küsimus, kust läheb professionaalsuse ja vaikides talumise piir?
Paljud töötajad ei räägi oma kogemustest, sest kardetakse näida nõrga või ebaprofessionaalsena. Mõnikord võib näida, et kui räägid turvatunde puudumisest või ähvardustest, siis justkui süüdistad klienti või näed abivajavat inimest ohuna. Minu arvates ei tohiks need küsimused olla vastandatud.
Oma kogemustest ei räägita, sest kardetakse näida nõrga või ebaprofessionaalsena.
Turvalisuse käsitlemine ei tähenda, et inimest käsitletaks „probleemina“. Pigem väljendab see sotsiaaltöötajate pingelise argipäeva ausat teadvustamist ja vajadust süsteemse toe järele. Turvalisus ja abi vajava inimese inimväärikus ei ole vastandid. Sageli kardetakse, et töötajate turvalisusest rääkimine muudab sotsiaaltöö liiga kontrollikeskseks. See on kindlasti väga oluline ja vajalik küsimus, mida kaaluda. Kui turvalisuse tagamine hakkab põhinema ainult kontrollil või karistamisel, võib kaduda midagi väga olulist: inimese ja spetsialisti usaldussuhe. Eetiline aga ei ole ka see, kui töötajalt oodatakse väga keeruliste ühiskondlike pingete kandmist piisava kaitse ja toeta. Võib-olla ei peaks küsimus olema selles, kas valida töötaja turvalisuse või kliendi õiguste vahel, pigem võiks küsida, kuidas luua süsteem, mis suudab hoida mõlemat korraga. Kui töötaja tunneb end turvaliselt ja toetatuna, suudab ta ka keerulistes olukordades paremini säilitada rahuliku ja professionaalse suhtluse kliendiga.
Mulle tundub, et siin tekib ka üldisem küsimus, kuidas ühiskond üldse näeb sotsiaalvaldkonna töötajat. Kas teda nähakse professionaalina, kes täidab avalikke ülesandeid ja vajab selleks süsteemset tuge ning kaitset? Või inimesena, kellelt lihtsalt oodatakse lõputut kannatlikkust ja kohanemist?
Kui töötaja tunneb end pidevalt emotsionaalse surve all või kaitsetuna, suureneb läbipõlemise risk.
Kui ühiskond ootab sotsiaalvaldkonna töötajatelt väga keeruliste probleemide lahendamist ja avaliku huvi teenimist, siis peaks süsteem – nii tööd reguleerivad seadused kui ka asutuste töökorraldus – pakkuma ka piisavat tuge neile, kes seda tööd teevad. Tihti jääb tunne, et töötajatelt oodatakse väga palju, kuid keerulistes olukordades peavad nad sageli ise hakkama saama. See mõjutab nii töötajaid kui ka kogu valdkonda.
Kui töötajad tunnevad end pidevalt emotsionaalse surve all või kaitsetuna, suureneb läbipõlemise risk. Spetsialistid lahkuvad valdkonnast ja noored ei julge sellesse ametisse üldse tulla. Lõpuks mõjutab see ka abi vajavaid inimesi, sest süsteemi kvaliteet oleneb otseselt sellest, kas on kedagi, kes soovib selles valdkonnas töötada.
Võib-olla on aeg hakata sellest rohkem rääkima
See arutelu keskendub probleemi mõistmisele, et liikuda samm-sammult lahenduste poole. Kui hakkame rohkem rääkima sotsiaalvaldkonna töötajate turvalisusest, emotsionaalsest koormusest ja süsteemi vastutusest, on oluline samm edasi. Vahel jääb mulje, et sotsiaaltöös oodatakse töötajatelt palju hoolivust, empaatiat ja vastupidavust, kuid ei mõelda piisavalt, kuidas hoida neid inimesi, kes toetavad teisi. Turvalisuse tagamine nõuab töötaja hea stressitaluvuse ning teadliku tegutsemise kõrval ka süsteemi vastutust ja tuge.
Turvalisuse tagamine nõuab töötaja hea stressitaluvuse ning teadliku tegutsemise kõrval ka süsteemi vastutust ja tuge.
Omavalitsustes võiks rohkem tähelepanu pöörata riskihindamisele, juhtkonna toele ja selgetele tegevusjuhistele olukordades, kus töötaja puutub kokku agressiooni, ähvardustega või survega. Väga oluline on ka, et töötaja ei jääks keerulises olukorras üksi ja vajaduse korral oleks talle kättesaadav nii juriidiline kui ka psühholoogiline tugi. Aruteludes on nimetatud ka erinevaid turvameetmeid, näiteks turvanupud, parem koostöö politseiga või kehakaamerad suure riskiga olukordades. Tähtis aga on, et neid võimalusi kasutatakse väga hoolikalt ja eetiliselt tasakaalukalt. Peale töötaja kaitsmise on küsimus ka kliendi väärikuses, privaatsuses ja usaldussuhtes.
Riik võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele, kuidas sotsiaalvaldkonna töötajate vastu suunatud ähvardusi ja vägivallajuhtumeid käsitletakse ja kui kiiresti töötajad sellistes olukordades abi ning kaitset saavad. Avalike ülesannete täitja ja ühiskonna kõige keerulisemate probleemide keskel töötaja peab tundma tuge ja ka seadustest tulenevat reaalset kaitset. Kui soovime, et sotsiaalvaldkonda tuleksid ja sinna jääksid tugevad spetsialistid, tuleb turvalisusele suurt tähelepanu pöörata.
Loodan, et see küsimus leiab sotsiaalvaldkonnas rohkem kõlapinda ja julgustab spetsialiste oma kogemusi ning mõtteid jagama. Võib-olla aitab see arutelu kaasa muudatuste tegemisele, et kujundada süsteem, kus nii abivajav inimene, kui ka sotsiaaltöötaja tunnevad end hoituna, kuulatuna ja turvaliselt.
Viidatud allikas
Toros, K., Kriisk, K., Lehtme, R., Toots, A., ... Sirotkina, R. (2024). Kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate tööheaolu ja ametialane areng. Uuringuraport. Tallinn: Tallinna ülikool, CIRIC.
KOMMENTAAR
Eetikanõukoja arvates saab turvalisust ja väärikust korraga kaitsta
Katrin Tsuiman, Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni eetikanõukoja liige
Artiklis tõstatatud sotsiaalvaldkonna töötajate turvalisuse küsimus on otseselt seotud eetikaga. Sotsiaaltöö väärtused eeldavad, et abivajava inimese väärikust hoitakse ja enesemääramis- ning teisi õigusi järgitakse ka keerulistes olukordades. Töötaja toimetuleku eeldus on piisav kaitse, tugi ja selged töökorralduslikud kokkulepped.
Sotsiaalvaldkonna töötajate turvalisusest rääkimine on oluline. Ähvardused, surve, alandamine, laim ja vägivald on lubamatud, kuigi nendega puututakse töös paratamatult kokku. Kui spetsialistilt eeldatakse keerulistes olukordades rahulikkust, professionaalsust ja inimese väärikuse hoidmist, peab süsteem tagama tingimused, kus töötaja on kaitstud, toetatud ja kuuldud.
Kliendi õigused ja töötaja turvalisus on võrdselt tähtsad.
Sotsiaaltöö eetika keskmes on inimese väärikus, inimõigused, sotsiaalne õiglus, enesemääramine, privaatsus, professionaalne vastutus ja usaldusväärne tegutsemine. Need põhimõtted kehtivad nii abivajava inimese kui ka töötaja kohta. Seetõttu on võrdselt tähtsad nii töötaja turvalisus kui ka kliendi õigused. Kuidas aga kujundada teenuseid, töökorraldust ja otsustusprotsesse nii, et need hoiaksid mõlemat?
Sageli arvatakse, et professionaalne sotsiaalvaldkonna töötaja peabki kõigega toime tulema. Selline ühiskonnas leviv või juhtimishoiak võib sundida vaikima, muresid endale hoidma, põhjustada enesesüüdistamist ja viia läbipõlemise ning valdkonnast lahkumiseni. Professionaalsus sotsiaalvaldkonnas ei tähenda riskide ja ohu lõputut talumist. Hästi toimiv sotsiaaltöö süsteem tagab tööks tingimused, kus väärtustatakse riskide märkamist, piiride seadmist, abi kutsumist ja kättesaadavust töötajale, juhtumite dokumenteerimist ja vajaduse korral eetiliseks sotsiaaltööks süsteemsete muudatuste nõudmist.
Risk ei tulene ainult inimesest, kelle käitumises on nähtav ohtlikkus. Selle vallandumist võib mõjutada ka olukord, millesse inimene on sattunud.
Sageli reageeritakse ohule tagantjärele, lahendades töötajate turvalisuse küsimust abi ja tuge vajavate inimeste suurema kontrollimise ning piiramisega. Turvameetmed on sotsiaaltöös vajalikud, kuid need peavad olema proportsionaalsed, läbimõeldud ja kooskõlas abivajava inimese väärikuse, privaatsuse ning toetama usaldussuhet. Abivajavat inimest ei saa taandada ohuks sotsiaaltöötajale või omavalitsuse ametnikule. Ka siis, kui inimese käitumine on ähvardav või vägivaldne, tuleb küsida, millised vajadused, kogemused, muutused või korralduslikud puudujäägid võisid viia kujunenud olukorrani. Risk ei tulene ainult inimesest, kelle käitumises on nähtav ohtlikkus. Selle vallandumist võib mõjutada ka olukord, millesse inimene on sattunud: ootamatu muutus, puudulik info, tajutud pettus, kontrolli kaotus, ebaselge teenuse lõpetamise otsus, liikumine teenuste vahel, ebasobiv keskkond või töötaja ebapiisav ettevalmistus. Sotsiaalvaldkonnas on vaja neid tegureid teadlikumalt uurida ja kasutada ka situatsioonilist riskihindamist nii, et ühtegi osalist ei hakataks süüdistama ega käsitlema riskina. See aitab mõista ja ennetada olukordi, kus väga haavatav inimene ja töötaja satuvad silmitsi ohuga ilma piisava toetuse, info ning ettevalmistuseta.
Enne iga keerulist kohtumist, kodukülastust, teenusele suunamist või teenuse lõpetamist tuleb küsida, kuidas inimene olukorrast aru saab; mis võib talle tunduda ähvardav või ebaõiglane; milline info on töötajal puudu; kas töötaja peaks minema üksi või tuleb keegi kaasa; kes on kättesaadav ja saab appi tulla, kui olukord eskaleerub; kuidas räägitakse juhtunu hiljem läbi.
Kui töötajat on ähvardatud, laimatud või rünnatud, ulatub tööandja vastutus kaugemale kaalumisest, kas spetsialist vajab puhkepäeva või teist tööruumi. Tuleb läbi rääkida, mis juhtus, mida töötaja vajab, kes temaga edasi suhtleb, kes dokumenteerib juhtumi, kas on vaja õigusabi, kriisinõustamist, töökorralduse muutmist või juhtunu mõtestamist meeskonnaga. Vastutus tähendab ka selgeid tegevussamme igal tasandil ja kokkuleppeid, töötaja mitte üksi jätmist pärast keerulisi olukordi, juhtide kättesaadavust ja nähtavat valmisolekut mõista töötajate vajadusi. Kättesaadav peab olema õigusabi, psühholoogiline ja vajaduse korral kriisijärgne tugi. Juhtumeid tuleb analüüsida turvalises õhkkonnas, et õppida kogemustest ja arendada varajase märkamise oskust ohu ennetamiseks.
Pärast keerulisi juhtumeid ei tohi jätta töötajat üksi. Vaja on selgeid tegevussamme ja kokkuleppeid, kes nende elluviimise eest vastutab.
Peab olema selge, kes pärast töötaja ähvardamist, laimamist või vägivalla ohvriks sattumist võtab temaga ühendust, hindab edasist riski, suhtleb politsei või teiste asutustega, korraldab õigusabi ja pakub kriisituge, kuidas otsustatakse tööle naasmise või töökorralduse muutmise üle. Kui see oleneb ainult töötaja enda aktiivsusest, ei ole süsteem oma ülesannet täitnud. Sageli vajab lisaks kannatanule tuge ka meeskond, kes peab taastama turvatunde ja usalduse.
Suurema kontrolli ja piirangute asemel tähendab eetiliselt mõistetud sotsiaaltöötajate turvalisus läbimõeldud töökorraldust, selgeid kokkuleppeid, piisavat infot, toetamist ja inimese väärikust hoidvat suhtlust. Kaitstud, toetatud ja ära kuulatud töötaja suudab paremini hoida ka abivajava inimese väärikust. Eetiline sotsiaaltöö tähendab töötaja turvalisuse ja kliendi õiguste kooskõla, kus süsteem väärtustab ning kaitseb mõlema inimlikkust ja haavatavust.
KOMMENTAAR
Arendame valdkonna töötajatele tugisüsteemi
Birgit Siigur, lastekaitsepoliitika juht, sotsiaalministeerium
Gerda Kiipli-Hiir, sotsiaaltöö korralduse poliitika juht, sotsiaalministeerium
Sotsiaalministeerium on seisukohal, et tuge vajavate inimeste kõrval peavad olema hoitud ka spetsialistid, kes iga päev tuge pakuvad.
Füüsiliste riskide maandamise kõrval tähendab töötajate turvalisus igakülgset kaitset ähvarduste, töökiusu, mainekahju, liigse emotsionaalse koormuse ja eraelu puutumatuse rikkumise eest. Tööandja peab hindama, ennetama ja maandama tööga seotud riske ning tagama töötajatele vajaliku toe.
Kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate tööheaolu uuring 2024. aastal näitas, et enamik valdkonna töötajaid on kokku puutunud kliendist lähtuva vägivalla mõne vormiga ning paljud on kogenud ka töökiusu. Üksikjuhtumite asemel on see kogu valdkonna süsteemset tähelepanu vajav probleem.
Sotsiaalministeerium koostöös partneritega on võtnud valdkonna töötajate toetamise senisest suurema tähelepanu alla. Šveitsi–Eesti koostööprogrammi raames töötab ESTA sotsiaalministeeriumi partnerina välja töökohapõhise tugiprogrammi sotsiaalvaldkonna töötajatele. Tööandjatele pakutakse töötajate heaolu ja töövõime toetamise praktilisi lahendusi. Lastekaitsevaldkonna uuenduste käigus proovitakse rakendada juhtumikorraldusmudelit „Turvalisuse märgid“ ja tänapäevastatakse töötajate väljaõpet, mis aitab parandada spetsialistide oskusi keeruliste olukordade lahendamisel ning toetab koostööd peredega.
On tähtis, et töötajaid toetaks nii organisatsioon kui ka süsteem. Turvaline töökeskkond on kvaliteetse sotsiaal- ja lastekaitsetöö oluline eeldus.
Sotsiaal- ja lastekaitsetöö on äärmiselt vastutusrikas ja emotsionaalselt keerukas. Spetsialistid peavad sageli langetama raskeid otsuseid olukordades, kus kõiki osalisi rahuldavat lahendust ei pruugi olla. Seetõttu on tähtis, et töötajaid toetaks nii organisatsioon kui ka süsteem ja ähvarduste, surve või vägivallajuhtumite korral ei jääks nad üksi. Turvaline töökeskkond on kvaliteetse sotsiaal- ja lastekaitsetöö oluline eeldus.
Tähtis on jätkata arutelu praktikute, tööandjate ja teiste partneritega, et leida lahendusi, mis aitavad hoida nii abi vajavate inimeste õigusi ja väärikust kui ka tagada sotsiaalvaldkonna töötajate turvalisuse ning heaolu.
[1] Postimehes 30. aprillil 2026 avaldatud artikkel „Ma tahtsin tappa inimest, tahan minna vangi!“ Klient ründas hooldekeskuse töötajat korduvalt kääridega“.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2026.
Loomise kuupäev: 09.06.2026
