Epp Kallaste, Anu Rentel, Laura Ots,
Eesti rakendusuuringute keskus Centar
Geidi Lovise Lee,
Mõttekoda Praxis
KOKKUVÕTE
Hooldereform, mis jõustus 1. juulil 2023, parandas ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahalist kättesaadavust. Teenusesaajate arv ja teenuskohtade pakkumine kasvasid, kuid samal ajal suurenesid hooldekodude hinnad. Kohalike omavalitsuste rahastamiskohustus ja halduskoormus kasvasid, ent neil pole olulist mõju hinnakujundusele. Suurema hooldusvajadusega inimestele on endiselt raske sobivat teenuskohta leida. Reform ei toonud kaasa loodetud arengut kodus elamist toetavate teenuste pakkumises.
Uuringu põhjal on vaja muuta ÜHT toetamist ja rahastamist selgemaks ja hooldusvajadust paremini arvestavaks ning arendada pikaajalise hoolduse teenuseid tervikuna.
Märksõnad: hooldereform, üldhooldusteenus, pikaajaline hooldus, koduteenused, kohalik omavalitsus
Hooldereform oli üks viimaste aastate olulisemaid muudatusi Eesti sotsiaalhoolekandes. Selle keskmes oli väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse (ÜHT) rahastamise ümberkorraldamine. Varem jäid hooldekodu kohatasu ja hoolduskulud valdavalt inimese ning tema lähedaste kanda, reformi järel hakkasid kohalikud omavalitsused (KOV) katma hooldus- ja abihooldustöötajatega seotud kulusid. Reformi peamine eesmärk oli parandada ÜHT rahalist kättesaadavust. Lisaks sooviti parandada teenuse kvaliteeti, vähendada lähedaste hoolduskoormust ja anda omavalitsustele võimalus arendada kodus elamist toetavaid teenuseid.
Hooldereformi kõige otsesem tulemus on inimeste maksekoormuse vähenemine üldhooldusteenuse eest tasumisel.
Kolm aastat pärast reformi jõustumist uurisime, millised neist ootustest täitusid. Sotsiaalministeeriumi tellimusel tegid Eesti rakendusuuringute keskus Centar ja mõttekoda Praxis uuringu, milles analüüsiti hooldereformi mõju teenusesaajatele, nende lähedastele, omavalitsustele ja teenuseosutajatele. Selleks kasutati registri- ja finantsandmeid, küsitlusi ning intervjuusid. KOV-ide küsitlusele vastas 68 omavalitsust ja kaheksa Tallinna linnaosa, teenuseosutajate küsitlusele 118 hooldekodu. Korraldati ka KOV-ide fookusgruppe ja intervjueeriti hooldekodude juhte, teenusesaajaid ning nende lähedasi.
Hooldereformi kõige otsesem tulemus on inimeste maksekoormuse vähenemine ÜHT eest tasumisel. Aastal 2021 katsid teenusesaajad 78% ÜHT kogukuludest, aastaks 2025 vähenes see 53%-ni. Omavalitsustele tähendas reform aga abivajaduse laialdasemat hindamist, täiendavaid rahastamisülesandeid ja haldustööd. KOV-id hakkasid osalema kõigi ÜHT-d vajavate inimeste hoolduskulude katmises, kuid neist ei kujunenud hooldekodude hinnakujundust mõjutavaid teenuseostjaid, nagu reformi kavandamisel eeldati. Samuti ei toonud reform kaasa oodatud arengut kodus elamist toetavate teenuste osutamisel.
Omavalitsused maksavad rohkem ja inimesed vähem
ÜHT rahaline maht kasvas reformi järel märkimisväärselt. Aastal 2021 kulus ÜHT osutamiseks ligikaudu 97 miljonit eurot, 2025. aastal juba 216 miljonit eurot (vt joonis 1). Kulud kasvasid nii teenusesaajate arvu suurenemise, teenusel viibimise pikema aja kui ka teenuse kallinemise tõttu.
Kui hinnad tõusevad pensionidest ja KOV-ide toetustest kiiremini, võib ÜHT muutuda osale inimestest taas raskesti kättesaadavaks.
Teenusesaajate osatähtsus kulude kandmisel vähenes, kuid KOV-ide osa kogukuludes suurenes. Teenusesaajate ja nende lähedaste omaosaluse vähenemisest hoolimata pole teenus kõigile siiski taskukohane. Teenuste jätkuv hinnatõus võib reformi esialgset mõju aja jooksul vähendada.
Joonis 1. Üldhooldusteenuse kulude jagunemine, 2021–2025
Allikas: H-veeb
KOV võib kehtestada hoolduskulude tasumise piirmäära ehk maksimaalse summa, mida ta ühe inimese hoolduskulude eest maksab. See võimaldab KOV-il piirata hoolduskulude katmiseks makstavat summat ja paremini planeerida oma väljaminekuid. Hooldereformiga hakkasid KOV-id katma kõigi ÜHT teenusesaajate hoolduskulusid KOV-is kehtestatud piirmäära ulatuses, lisaks maksma osale teenusesaajatest väiksema sissetuleku hüvitist ja vajaduspõhist toetust.
Vaidlusi on tekitanud küsimused, kuidas jaguneb reformi rahaline koormus riigi ja omavalitsuste vahel ning kas riigi lisarahastus katab reformiga kaasnenud kulud. Vastus oleneb sellest, millega riigi lisarahastust võrrelda.
KOV-ide finantsaruandluse järgi kasvas nende ÜHT netokulu 29,7 miljonilt eurolt 2022. aastal 103,1 miljonile eurole 2025. aastal. Riik suurendas reformi elluviimiseks KOV-ide tulubaasi ja eraldab täiendavat raha tasandusfondi kaudu. Riigi lisarahastus moodustas 2025. aastal ligikaudu kaks kolmandikku KOV-ide ÜHT netokulust.
Tulemus muutub tegelike kulude võrdlemisel olukorraga, kui reformi poleks tehtud. Ka reformita oleksid KOV-ide ÜHT kulud kasvanud, aga kui palju, ei ole võimalik otseselt mõõta. Võrdluse tulemus oleneb eelkõige sellest, kuidas oleks olukord eelduse kohaselt arenenud ilma reformita ja mis aasta võtta lähtepunktiks. Uuringus lähtusime 2022. aasta tegelikest kuludest ja eeldasime, et need oleksid suurenenud hinnatõusu ning teenusemahu üheprotsendilise aastase kasvu võrra. Selle võrdluse järgi oli reformi arvestuslik lisakulu 2025. aastal 66,8 miljonit eurot, millest riigi lisarahastus kattis ligikaudu 99%.
KOV-ide küsitluses märkis 91% omavalitsustest, et reform suurendas nende halduskoormust.
ÜHT korralduse muutus tekitas KOV-idele varasemast oluliselt suurema halduskoormuse. Abivajaduse hindamine oli KOV-i ülesanne juba enne reformi, kuid nüüd laienes see kõigile ÜHT-d saavatele ja seda soovivatele inimestele. Lisaks tuleb iga inimese teenusele asumisel teha rahastusotsus ja igal kuul arvestada toetuse suurus, väiksema sissetuleku hüvitis, käiberaha, kontrollida arveid ning suhelda ja arveldada teenuseosutajatega. KOV-ide küsitluses märkis 91% omavalitsustest, et reform suurendas nende halduskoormust.
Ühine arveldus- ja andmevahetus jäi reformiga välja arendamata. Iga omavalitsus pidi ise otsustama, kuidas toetusi arvutada ja arveid kontrollida. Küsitlusest selgus, et paljud sotsiaaltöötajad teevad seda endiselt käsitsi, sisestades ja kontrollides iga inimese andmeid eraldi. KOV-i sotsiaalvaldkonna spetsialist, Põhja-Eesti: „Meil on Excelis palju inimesi ja need tuleb kõik käsitsi teha. Kõik arvutused pluss siis kaks korda hinnamuudatus aasta jooksul erinevatel hooldekodudel. See on metsik koormus.“
Omavalitsuste erinevad rahastusotsused ja töökorraldus suurendavad ka teenuseosutajate halduskoormust. Teenuseosutajate küsitluses märkis 73% hooldekodudest, et reform suurendas nende halduskoormust.
Halduskoormuse vähendamiseks soovitame välja töötada ühtse digiarvelduse ja -andmevahetuse.
Reformiga suurenenud rahastamiskohustus ja halduskoormus vähendasid KOV-ide võimalusi keskenduda pikaajalise hoolduse teiste teenuste arendamisele. Intervjuudes märgiti, et ÜHT rahastamise ja korraldamise töö võtab suure osa sotsiaaltöötajate ajast. Halduskoormuse vähendamiseks soovitame välja töötada ühtse digiarvelduse ja -andmevahetuse, mis lihtsustaks toetuste arvutamist, arvete kontrollimist ning KOV-ide ja teenuseosutajate arveldamist. Ühtlustada tuleks ka abivajaduse hindamise andmete dokumenteerimine, vähendada korduvat andmesisestust ning saada parem ülevaade inimeste abivajadusest ja teenuste kasutamisest.
Kes mõjutab hooldekodude hindu?
Reformi kavandamisel eeldati, et KOV-ide suurem osalus ÜHT rahastamises suurendab ka nende mõju hooldekodude hinnakujundusele. Tegelikult nii ei läinud. Hooldekodu valib enamasti inimene või tema lähedased ning lepingu sõlmib inimene või tema esindaja. KOV hindab abivajadust ja otsustab hoolduskulude katmise oma piirmäära ulatuses, kuid ei tegutse tavaliselt teenuseostjana, kes hooldekodude hindade üle läbi räägib. KOV-i sotsiaalvaldkonna juht, Lõuna-Eesti: „[Hooldekodu nimi], ta ütleb meile hoolduskomponent 1300+ [eurot]. No keegi ei saa aru, kuidas see võimalik on, aga mina ei saa omavalitsusena minna ütlema, et teie hoolduskomponent on ebakohane.“
Soovitame asendada praeguse, hooldekodude määratud hoolduskomponentidel ja KOV-ide eri piirmääradel põhineva süsteemi ühtse üleriigilise toetuse baasmääraga, mis lähtuks arvestuslikest hoolduskuludest.
KOV saab mõjutada endale kuuluvate hooldekodude hindu ja määrata nende hoolduskomponendi. Oma hooldekodu aga oli 2025. aasta lõpus 45 KOV-il ning neist 24-s jäi KOV-i enda kehtestatud piirmäär alla hoolduskomponendile. Seega ei kata KOV-ide piirmäärad täies ulatuses isegi nende oma hooldekodude hoolduskomponenti.
Teenuseosutajate hoolduskomponendid kujunevad erinevatel alustel. Uuring näitas, et hooldekodude tööjõukulud erinevad vähem kui hoolduskomponentide suurus. Omavalitsusel ei ole võimalik hinnata, kas ja kuivõrd need erinevused on põhjendatud ning kas need kajastavad erinevusi osutatavas hooldusteenuses. KOV-i kehtestatud piirmäär toimib praktikas toetuse ülempiirina, mis ei lähtu konkreetse hooldekodu tegelikest hoolduskuludest ega teenusesaaja hooldusvajadusest.
Toetuse määramise alus peab olema selge ja võrreldav. Soovitame asendada praeguse, hooldekodude määratud hoolduskomponentidel ja KOV-ide eri piirmääradel põhineva süsteemi ühtse üleriigilise toetuse baasmääraga, mis lähtuks arvestuslikest hoolduskuludest. Nii kujuneks toetus sõltumata sellest, kuidas hooldekodu oma kohamaksumuse osadeks jaotab või millisesse omavalitsusse inimene on registreeritud.
Kuidas pidurdada hooldekodude hinnatõusu?
Reformi järel kerkisid kiiresti hooldekodude hinnad, mis võib aja jooksul vähendada reformiga saavutatud teenuse paremat rahalist kättesaadavust. Hinnatõusu mõjutasid tööjõukulude ja muude kulude suurenemine, kuid oluline oli ka nõudluse kasv. Reformiga paranes inimeste võimalus ÜHT eest tasuda ja teenusesaajate arv suurenes. Teenuskohtade pakkumine jäi nõudlusest maha, sest uute kohtade lisandumine nõuab investeeringuid ja töötajaid. Nõudluse ja pakkumise ebakõla suurendas hinnasurvet. Hooldekodude hinnad tõusid üldisest hinnatasemest kiiremini ja paranes ka teenuseosutajate kasumlikkus. Teenuskohtade täituvus jõudis 2025. aasta lõpuks ligikaudu 96%-ni, kuid uute kohtade lisandumine jätkub ja pakkumine kohaneb suurenenud nõudlusega viitajaga.
Nõudluse ja pakkumise ebakõla suurendas hinnasurvet.
Teenuskohta on raske leida eelkõige suurema või keerukama hooldusvajadusega inimestele. Nende hooldamine on kulukam, sest nõuab rohkem töötajate aega, erioskusi ja kohandatud tingimusi. Kui hooldekodu küsib kõigilt ühesugust hinda, on suure nõudluse korral majanduslikult soodsam täita teenuskohad väiksema hooldusvajadusega inimestega. Kui aga hooldekodu eristab hindu hooldusvajaduse järgi, tähendab kõrgem kohamaksumus suuremat maksekoormust teenusesaajale. Praegune toetussüsteem ei arvesta suurema hooldusvajadusega kaasnevat lisakulu süsteemselt, mis võib mõlemal juhul raskendada teenuse kättesaadavust. Seetõttu soovitame rakendada ühtse ÜHT toetuse baasmäära kõrval üht või vajadusel kaht kõrgemat toetustaset, mis lähtuksid hinnatud hooldusvajadusest ja sellega kaasnevast arvestuslikust lisakulust.
ÜHT turg on riigis ühtne, seda ei valitse üksikud suure turujõuga teenuseosutajad. Sellisel turul peaks hinnakonkurents aitama hinnatõusu ohjata. Reformiga aga suunati turule lühikese ajaga lisarahastus, mis suurendas maksevõimelist nõudlust, kuid teenuskohti ei lisandunud sama kiiresti. Seetõttu oli hinnatõususurve ootuspärane. Edaspidi peaks pakkumise kohanemine ja konkurents aitama hinnakasvu pidurdada. Selleks aga peab inimestel olema tegelik võimalus valida mitme sobiva teenuseosutaja vahel ning võrrelda nende hindu ja teenuse sisu. Praegu piirab valikut eelkõige sobivate vabade teenuskohtade nappus, eriti suurema hooldusvajadusega inimestele. Ka hinnainfo ei ole piisavalt võrreldav.
Hooldekodude hinnakujunduse läbipaistvuse parandamiseks soovitame kehtestada ühtse kohamaksumuse avaldamise standardi.
Hooldekodud kasutavad erinevaid hinnastamismudeleid ja avaldatud kohamaksumusest ei pruugi selguda, millised teenused ja tooted selles sisalduvad või millised tasud lisanduvad.
Hooldekodude hinnakujunduse läbipaistvuse parandamiseks soovitame kehtestada ühtse kohamaksumuse avaldamise standardi, et saaks võrrelda, mida hooldekodud millise hinna eest pakuvad. Koos teenuskohtade pakkumise kasvuga tekitaks läbipaistvam hinnainfo parema eelduse hinnakonkurentsi kujunemiseks ja aitaks nõnda ohjata hooldekodude hinnatõusu.
Kodus elamist toetav abi ei arenenud loodetud mahus
Reformiga loodeti, et suurem rahastus annab KOV-idele võimaluse arendada kodus elamist toetavaid teenuseid. Eeldati ka, et omavalitsustel tekib selleks rahaline huvi, sest kui inimene saab kauem kodus hakkama, ei pea KOV tema eest hooldekodu kulusid tasuma. Uuringu tulemused aga näitavad teistsugust arengut.
Aastatel 2021–2025 suurenes ÜHT saajate arv aasta lõpu seisuga ligikaudu kolmandiku võrra: 9100 inimeselt 12 037 inimesele. Samal ajal suurenes koduteenuse saajate arv ligikaudu 14%, kuid teenuse osutamise tundide koguarv vähenes umbes 10%. Keskmine teenusemaht ühe inimese kohta kahanes ligikaudu 123 tunnilt 97 tunnile aastas. Koduteenusel on lisaks teenusesaajate arvule oluline see, kui sageli ja kui palju inimene abi saab, sest teenuse pakkumine võib oluliselt erineda mahu või intensiivsuse poolest. Aastatel 2024 ja 2025 KOV-ide kulud koduteenusele ei suurenenud.
Joonis 2. Üldhooldusteenuse teenusesaajate arv aasta lõpu seisuga ja teenuskohtade arv sügisel
Allikad: teenusesaajate arv – H-veeb; teenuskohtade arv – 2021 H-veeb aasta lõpp; MTR-i väljavõtted: 25.10.2023; 30.09.2024 ja 22.10.2025
KOV-id võisid kasutada lisaraha ka kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks, kuid selleks ei kujundatud eraldi rahastusmudelit, ei tehtud tegevuskava ega seatud teenuste mahu suurendamise eesmärke. Teenuste arendamine eeldanuks, et omavalitsustel jääb selleks piisavalt raha ja tööjõudu. Tegelikult suurenesid ÜHT kulud ja reformi rakendamisega seotud töökoormus. KOV-ide küsitluses leidis veidi üle poole vastanutest, et reform ei muutnud nende rahalisi võimalusi koduteenust osutada ja arendada. KOV-i sotsiaalvaldkonna spetsialist, Ida-Eesti: „Meie ei kasuta hooldereformi raha koduteenusel sellepärast, et sinna ei jää loomulikult midagi ja koduteenuste arendamine toimus meil natukene varem kui hooldereform. […] Mingisugust raha sinna ei jätku, et see tuleb ainult kohaliku omavalitsuse rahakotist.“
KOV-ile või hooldekodule tekib inimese ööpäevaringse hoolduse vajadus sageli ootamatult, näiteks pärast haiglaravi. Inimese ja tema lähedaste jaoks on sellele aga tihti eelnenud pikk aeg, kui kodus toimetulek on muutunud järjest keerulisemaks. Intervjuudest selgus, et lähedased aitavad esialgu peamiselt toidu, transpordi ja ravimitega. Aja jooksul lisanduvad abistamine liikumisel, hügieenitoimingutel ja üha suurem järelevalvevajadus. Üks lähedane kirjeldas seda muutust nii: „Kui veel pool aastat tagasi sai teda jätta mitmeks päevaks koju ja ta sai hakkama, siis sügisel ja sügise lõpus ma panin tähele, et enam rohkem kui neljaks tunniks ei saa ja vahel ei saa ka neljaks tunniks.“ – Lähedane, Lõuna-Eesti.
Abivajadust tuleb märgata ja hinnata varem ning abi korraldada enne, kui kodus toimetulek muutub kriitiliseks.
Hooldekodusse minemise otsus tehakse sageli siis, kui lähedased ei suuda enam endistviisi jätkata. Eriti keeruliseks muutub olukord, kui inimene vajab pidevat järelevalvet, tema kognitiivne võimekus halveneb või ta vajab palju abi liikumisel ja igapäevastes hooldustoimingutes. Lähedaste hoolduskoormuse vähendamiseks enne ÜHT-le siirdumist on vaja teistsugust lähenemist kui hooldekoduteenuse rahastamise parandamine.
Koduteenus, päevahoid, intervallhooldus, sotsiaaltransport, eluruumi kohandamine ja muud tugiteenused võivad aidata inimesel kauem kodus toime tulla ning vähendada lähedaste koormust. Millist abi ja kui sageli inimene vajab, oleneb tema abivajadusest. Mõnele piisab sagedasemast koduteenusest, teine vajab lisaks päevahoidu, intervallhooldust, abivahendeid või tervishoiuteenuseid.
Teenuskohta on raske leida eelkõige suurema või keerukama hooldusvajadusega inimestele.
Uuringu põhjal on hooldekodudes siiski vähe inimesi, kelle hooldusvajaduse saaks täielikult katta tavapärase koduteenuse või mõne muu väiksema abiga. ÜHT-le jõuavad enamasti need, kelle ööpäevaringse hoolduse vajadus on suur. Abivajadust tuleb märgata ja hinnata varem ning abi korraldada enne, kui kodus toimetulek muutub kriitiliseks. Selleks on vaja tervishoiu ja sotsiaalhoolekande paremat koostööd ning paindlikumat teenusekorraldust. Hooldereformi kogemus näitab aga ka seda, et kodus elamist toetavate teenuste arengut ei saa eeldada ÜHT rahastamise kõrvalmõjuna. Nende arendamiseks on vaja eraldi rahastust, selgeid eesmärke ja sihipärast tegevust.
Hooldekodu kvaliteet tähendab enamat kui hooldustoiminguid
Hooldereformiga täpsustati ÜHT kvaliteedinõudeid ning kehtestati hooldus- ja abihooldustöötajate arvu ning ettevalmistuse täpsemad nõuded. Pärast reformi suurendati hooldus- ja abihooldustöötajate arvu ning töötasu. Sellega paranesid kvaliteetse teenuse osutamise eeldused. Üksnes töötajate arvu alusel aga on võimatu hinnata teenusesaajate heaolu või teenuse sisulist kvaliteeti.
Teenuseosutajate küsitlus ja intervjuud näitasid, et töötajate leidmine ja töö korraldamine on endiselt keeruline. Küsitluses nimetas 79% vastanutest probleemina töötajate haigusi ja puudumisi, üle poole töötasude kasvusurvet ning 42% värbamisraskusi. Hooldekodude juhid tõid välja vajaduse rakendada personalinõudeid paindlikumalt. Ühtne töötajate ja teenusesaajate suhtarv ei arvesta alati inimeste hooldusvajaduse erinevusi ning töötajate kindlaks määratud kohalolekuajad ei pruugi vastata töökoormuse tegelikele tippudele. Seetõttu pidasid teenuseosutajad vajalikuks paindlikumat töökorraldust, säilitades samal ajal piisava töötajaskonna.
Teenuseosutajad pidasid vajalikuks paindlikumat töökorraldust.
Teenusesaajate ja lähedaste intervjuud näitasid, et inimesed hindavad hooldekodu kvaliteeti märksa laiemalt kui töötajate arv või hooldustoimingud. Olulised on töötajate suhtumine ja isiklik tähelepanu, õues viibimise, suhtlemis-, liikumis- ja tegevusvõimalus. Eriti sõltuvad töötajate abist need inimesed, kes ei suuda ise oma toast väljuda või tegevuses osaleda. Üks teenusesaaja kirjeldas suhtlemise tähtsust järgmiselt: „Täna on Kanal2-s, seal reklaamis oli ju, et millesse vanad inimesed kõige rohkem surevad? Üksindusse! Et neil ei ole kellegagi suhelda. […] Need inimesed eelmisest sajandist vajavad suhtlust ja hooldajal peab olema see aeg, et ta saab inimesega suhelda. […] See võtab pool tundi, aga seda aega ei ole.“ – Teenusesaaja, Põhja-Eesti.
Hooldekodu on inimesele enamat kui vaid hooldustoimingute koht – see on tema kodu elu lõpuni. Teenuse kvaliteedi hindamisel tuleb peale töötajate arvu ja hooldusnõuete täitmise arvestada ka seda, kas inimene saab piisavalt isiklikku tähelepanu, kas tal on suhtlemis- ja osalemisvõimalus tema jaoks tähenduslikes tegevuses.
Hooldekodu on inimesele enamat kui vaid hooldustoimingute koht – see on tema kodu elu lõpuni.
Kuigi uuring näitas kvaliteetse teenuse osutamise eelduste paranemist, ei võimalda olemasolevad andmed hinnata, kas reformi järel paranes ka teenusesaajate elukvaliteet. Selleks puuduvad võrreldavad ja süsteemselt kogutavad näitajad teenuse sisulise kvaliteedi ning teenusesaajate heaolu kohta.
Pikaajalise hoolduse vajadus suureneb
Rahvastiku vananemise tõttu suureneb vajadus pikaajalise hoolduse järele ja pikaajalise hoolduse korraldus muutub aasta-aastalt üha olulisemaks. Uuringu prognoosi järgi suureneb vähemalt 65-aastaste elanike arv Eestis aastatel 2025–2050 ligikaudu veerandi võrra. Kui ÜHT kasutusmäärad vanuserühmade ja omavalitsuste kaupa jäävad 2025. aasta tasemele, suureneb teenusesaajate keskmine arv kuus aastaks 2050 ligikaudu 35%. Rahastuse, töötajate ja teenuskohtade vajadus suureneb, samal ajal kui tööealiste arv väheneb. Ainuüksi teenuse praeguse kättesaadavuse säilitamine nõuab tulevikus täiendavat rahastust.
Kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks on vaja eraldi rahastust, selgeid eesmärke ja sihipärast tegevust.
Hooldereformi kogemus näitab, et üksnes hooldekoduteenuse rahastamise parandamisest ei piisa. Pikaajalist hooldust tuleb arendada terviklikult, et inimesed saaksid abi õigel ajal, oma vajadustele vastavas mahus ja võimaluse korral kodus.
Artikkel põhineb mõttekoja Praxis ja Eesti rakendusuuringute keskuse Centar uuringul „Hooldereformi mõjuanalüüs“ (2026), mille tellis sotsiaalministeerium. Analüüsi kaasrahastati Euroopa Liidu toetuse andmise tingimuste „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ vahenditest.
Loomise kuupäev: 20.11.2026