Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Laste seksuaalne väärkohtlemine – mida märgata kõige varjatuma kuriteoliigi puhul?

29.11.2022 | 08:47

Mullu pandi laste vastu toime 663 seksuaalkuritegu. Need on üksnes kinnitust leidnud juhtumid. Kui palju on aga neid, mida ei suudetud tuvastada või mis ei olegi päevavalgele tulnud? Kommunikatsiooninõunik Kristina Kukk vestleb lastemajateenuse töötajatega.
    • Jaga

Kristina Kukk
Sotsiaalkindlustusameti kommunikatsiooninõunik

Mullu pandi laste vastu toime 663 seksuaalkuritegu. Need on üksnes kinnitust leidnud juhtumid. Kui palju on aga neid, mida ei suudetud tuvastada või mis ei olegi päevavalgele tulnud? 

Millised lapsed satuvad enim seksuaalse väärkohtlemise ohvriks? Millised muutused kehahoiakus võivad viidata hiljuti kogetud traumale ning kuidas neid lapsi seejuures toetada? Küsimustele vastavad sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juht Anna Frank ning peaspetsialistid Alina Kuznetsova ja Lilia Tkatš.

Lilia Tkatš, sinu töö lastemajas hõlmab muu hulgas ennetus- ja teavitustegevuste korraldamist. Milliseid nõuandeid jagaksid vanematele ja lastega tegelevatele spetsialistidele selle kohta, kuidas tunda ära seksuaalselt väärkoheldud last?

Kõige esimene asi, mida täiskasvanud võiksid lapse puhul tähele panna ja analüüsida, on tema käitumine. Sageli tunneb seksuaalset väärkohtlemist kogenud poiss või tüdruk häbi, piinlikkust ja segadust, mistõttu võib aktiivne ja rõõmus laps muutuda ühtäkki häbelikuks ja salatsevaks ning hoida omaette. Võib juhtuda ka vastupidi, et laps hakkab käituma provokatiivselt ja mõnikord agressiivselt.
Oluline on märgata ka seda, kui lapse seksuaalkäitumine ei vasta eale ja arengule: ta tunneb seksiteema vastu märkimisväärset huvi ja tal on selles valdkonnas olulisi teadmisi.

Mõnikord mängivad seksuaalselt väärkoheldud väikelapsed alateadlikult nendega juhtunut läbi teiste laste või mänguasjadega.

Märkama peab ka võimalikke kehavigastusi. Üldjuhul ei jäta väärkohtlejad lapse kehale jälgi, küll aga võivad lapse ohvriks langemisele viidata valu, verejooks, värvimuutus suus, tupes, pärakus, verevalumid suguelundite ümber, kaelal ja muudel õhukestel nahapiirkondadel, valu urineerimisel ja roojamisel.

Lilia, kas saad tuua veel konkreetseid näiteid kehahoiaku või käitumise muutumise kohta, mida vanemad ja lapsega tegelevad spetsialistid peaksid kindlasti tähele panema?

Mitteverbaalseid tegevusi, mida märgata ja tähele panna, on palju: riietumisest käitumiseni välja. Kogetud traumale võivad viidata kapuutsi kandmine, kõrvaklappide sagedane kasutamine, enda lõikumine või liigne spordiga piitsutamine. Siinkohal on aga vaja mõista, et võimalik sümptom ei tähenda alati seda, et midagi on päriselt juhtunud.

Näiteks kipuvad vanemad väga tihti tõlgendama laste joonistusi nendega rääkimata. On ju levinud arvamus, et kui lapse pilt on tehtud tumedates toonides, tähendab see, et ta on masendunud. Tausta teadmata ei saa seda aga kindlalt väita, sest äkki lapsel polnud käepärast värvipliiatseid või meeldib talle sootuks graafika ning ta proovib oma oskusi selles parandada?

Üsna levinud märk, mida laste puhul täheldada, on kapuutsi kandmine. Üldjuhul soovib laps sellisel moel end välismaailma eest sulgeda, distantseeruda. Sama eesmärki võib kanda ka kõrvaklappide liiga sagedane kandmine, justkui sooviks laps põgeneda omaette maailma: sinna, kus on turvalisem. Ka sagedane võpatamine valju heli kuuldes või teiste inimeste saabumisel ruumi võib olla märk, et laps on hiljuti midagi traumeerivat kogenud.

Tähele tasub panna ka lapse kehahoiakut. Kui see meenutab kilpkonnaasendit, kus pea on tihedalt õlgade vahel ja käed keha vastas, võib see viidata väärkohtlemisele. Samas on teada ka juhtumeid, kus väärkoheldud laps on vastupidi väga avatud ja suhtlemisaldis, proovides sel moel oma hirmudega toime tulla.

Seksuaalselt väärkoheldud noorsportlaste seas on üsna levinud treeningkoormuse suurendamine. Sellise käitumise põhjuseks on ohvrite enesesüüdistus: nad arvavad, et on enda vastu toime pandud väärkohtlemise ise põhjustanud või seda provotseerinud, ning tahavad sedaviisi karistada saada.

Tänapäeval on üsna levinud ka enesevigastamine, lõikumine. Ühelt poolt võib selline käitumine viidata noore sügavatele hingehaavadele, teisalt aga soovile end karistada. Kui lapsevanem või õpetaja märkab lapse kätel lõikumisjälgi, soovitame temalt uurida, mis juhtus. Seejuures on äärmiselt tähtis, et täiskasvanu ei hakkaks last oma muretsemisega kohe lohutama või koormama. Lihtsalt kuulake ja laske lapsel rääkida.

Kui laps on end tühjaks rääkinud, küsige, kas ta on proovinud mõnel muul viisil oma muredega toime tulla? Lastemajas selliste juhtumitega kokku puutudes ütlen lastele alati, et nende keha ei ole süüdi selles, mida mõtleb pea. On oluline, et laps saaks aru, et tema peab oma keha eest hoolitsema. Valu tunnetamiseks on ka muid viise. Näiteks soovitavad psühholoogid lõikumise asemel proovida käte hõõrumist jääkuubikuga või randmele pandud rahakummi pingule tõmbamist ja seejärel lahti laskmist. Needki tegevused põhjustavad valuaistingut, kuid ei ole eluohtlikud.

Siiski peab mainima, et detektiivi mängimise asemel võiksid vanemad ja lastega töötavad spetsialistid pingutada lastega turvaliste suhete loomise nimel. Kui laps teab, et tema jaoks on alati olemas keegi, kes teda kuulab ja keda ta võib usaldada, julgeb ta ka murest rääkida.

Lilia, kuidas teha vahet, milline väärkohtlemine on toimunud: kas vaimne, füüsiline või seksuaalne? Kelle poole abi saamiseks pöörduda?

Teoreetiliselt on kõik väärkohtlemise liigid erinevad ja rangelt määratletud, kuid päris elus pole kõik nii lihtne. Üldjuhul on need läbipõimunud. Väga raske on mõista ja määrata, millisel hetkel üks väärkohtlemine asendub teisega ja milline neist tekitab enim traumat.

Kõige kergemini äratuntav on füüsiline väärkohtlemine, kui last pekstakse, raputatakse, tõmmatakse juustest või näiteks hirmutatakse, kasutades seejuures relvi, mis võib omakorda põhjustada erinevaid füüsilisi vigastusi. Sellist kuritegu on lihtsam tuvastada kehal olevate jälgede ja teiste inimeste tõendite järgi.

Seksuaalne väärkohtlemine aga on vastupidi kõige varjatum ja raskemini tuvastatav kuritegu. Täiskasvanud võivad lapsega manipuleerida oma seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks ja nii võib laps mõnikord leida end keset tegevust, mille sisust ei saa ta täielikult aru ning seetõttu ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut. Laps ei pruugi aru saada, et teda kaasatakse seksuaalsesse tegevusse, mis astub üle seadustest või ühiskonna sotsiaalsetest normidest. Sellised kuriteod võivad olla nii kontaktsed kui ka mittekontaktsed. Valdav osa väärkohtlejatest on inimesed, keda lapsed tunnevad ja usaldavad. Enamasti kasutavad sellised täiskasvanud lapse usaldust ära, et võimu ja oma eesmärke saavutada.

Vaimne väärkohtlemine võib olla omaette liik, kuid enamasti on see osa füüsilisest ja seksuaalsest väärkohtlemisest. Lapsega käitumine viisil, mis annab talle signaali, et ta on väärtusetu, teda ei armastata või tema vajaduste eest ei hoolitseta, on ehe näide vaimsest väärkohtlemisest. Lastel, kes on kannatanud füüsilise või vaimse väärkohtlemise all, on suurem oht langeda ka seksuaalse väärkohtlemise ohvriks. Igasugune vägivald traumeerib lapse psüühikat ning võib kaasa tuua tõsiseid vaimseid ja füüsilisi probleeme, mis saadavad inimest pikki aastaid.

Kõige tähtsam on märgata abivajavat ja võimaliku väärkohtlemise all kannatavat last ja alati reageerida, mitte mööda minna. Kõik inimesed ei ole valmis olukorda otseselt sekkuma, sest väärkohtleja võib olla sugulane või hea sõber. Seksuaalse ja füüsilise vägivalla korral tuleb kohe reageerida ja sellest politseid teavitada. Lastevastasele vägivallale reageerimiseks tuleb helistada lasteabitelefonile 116 111, kirjutada [email protected] või lasteabi.ee kodulehel olevasse vestlusaknasse. Seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral võib pöörduda lastemaja poole.

Alina Kuznetsova, sina tegeled lastemajas seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega lastega ja nende peredega. Oled kindlasti täheldanud, millised lapsed satuvad kõige enam seksuaalse väärkohtlemise ohvriks.

Justiitsministeeriumi tellitud ja Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse korraldatud uuring laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku kohta kinnitab, et seksuaalset väärkohtlemist kogevad rohkem noored, kelle vastu on varem kodus kasutatud vaimset ja/või füüsilist vägivalda ning kelle vanemate suhted on vägivaldsed. Sotsiaalne eraldatus ja madal enesehinnang suurendavad samuti väärkohtlemise ohvriks langemise riski.

Lapsed vajavad tunnustust, hoolitsust ja tähelepanu nii eakaaslastelt kui täiskasvanutelt, mistõttu on eriti haavatavad just ebakindlad ja üksildased lapsed. Vanemate vähene toetus ja hoolivus tõukab last otsima tähelepanu ja lähedust väljastpoolt kodu. Samuti on suurem oht väärkohtlemise ohvriks langeda lapsel, kellel puuduvad piisavad teadmised turvaliselt internetis käitumise reeglite ja eakohase seksuaalkäitumise kohta.

Anna, lastemaja juhina oskad kindlasti rääkida, kuidas toetada seksuaalset väärkoheldud last ja kuidas välistada tema sattumist samasse olukorda.

Esmalt tasub mainida, et laste seksuaalne väärkohtlemine ei tähenda alati penetratsiooni. See võib olla ka käe, suuga või muul viisil tema kehaosade silitamine, lakkumine või puudutamine. Seksuaalne väärkohtlemine ei pruugi alati valus olla või vigastusi tekitada. Ka lastest alasti piltide tegemine, nende saatmine või näitamine võib olla nende seksuaalne väärkohtlemine.

Lapsevanema või muu lähedase inimese reaktsioonid on kriitilise tähtsusega. Täiskasvanu hirm ja viha on normaalsed reaktsioonid, kuid need võivad last ülearu hirmutada – just seetõttu tuleb püüda olla rahulik.

Last ei tohi kunagi juhtunu pärast süüdistada, karistada ega häbistada. Esmajärjekorras tuleb tagada tema turvalisus: teha nii, et laps ei puutuks (potentsiaalse) väärkohtlejaga kokku. Laps peab tundma, et teda mõistetakse ja tema reaktsioone võetakse tõsiselt, samas tuleb kinnitada, et asjad paranevad aja jooksul.

Kindlasti tuleb otsida professionaalset abi nii lapsele kui perele, sest ka viimane vajab selle teemaga seoses toetust. Kui laps soovib oma kogemusest ja sellest, kuidas see kõik teda häirib, rääkida, laske tal seda teha, sest see aitab teil mõista tema tundeid ja käitumist. Siinkohal on aga oluline arvestada lapse privaatsuse vajadusega. Andke talle võimalus otsustada, millal ja kuidas ta soovib oma kogemust jagada, ning kinnitage, et olete alati valmis teda kuulama.

Kui laps räägib, ei tohi hinnanguid anda. Näiteks ei sobi öelda: “Lõpeta virisemine!” või “Kaua sa sama asja räägid?” Selle asemel võiks öelda: “Mul on hea meel, et sa minuga oma mõtteid ja tundeid jagad.” Samuti on tähtis teada, et viha on osa lapse traumajärgsetest reaktsioonidest. Seepärast julgustage last oma tundeid väljendama ja rääkima, mis teda vihastab. Tuleb olla teadlik sellest, mis on lapse reaktsioonide vallandajad ja kuidas kõik need ka teid mõjutavad. Lapsega suheldes tuleb olla kannatlik ja mõistev, eriti kui ta räägib oma traumast korduvalt.

Püüdke taastada võimalikult kiiresti lapse tavaline elurütm, sest see aitab tuua tagasi stabiilsust: regulaarne päevakava, unerežiim, söögiajad jms. Tavapärane elukorraldus ei tähenda aga seda, et juhtunu peaks unustama või sellega tegelemist vältima. Oluline on, et traumast tingitud või selle tagajärjel toimunud muutuste kõrval püsiksid mingid elu osad stabiilsena. Näiteks kui laps peab elukohta vahetama, saab ta jätkata vanas trennis või on uues kodus tema toas tema lemmiktekk. Kui laps vahetab kooli, julgustage teda kohtuma sõpradega endisest koolist. Vajaduse korral peab ka lapse lähedane täiskasvanu endale tuge leidma, sest lapsega toimunu on raske ja tekitab lähedastes palju emotsioone. Rääkige kellegagi, keda usaldate, või otsige professionaalset abi. Kui te oma vajaduste eest hoolt kannate, saate pakkuda lapsele paremat tuge.

Sotsiaalkindlustusameti lastemaja soovitab lapsevanematel ja lastega töötavatel spetsialistidel tutvuda alljärgnevate materjalidega.

 

Kui märkad veebis laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavat materjali, anna sellest teada aadressil www.vihjeliin.ee.