Sa oled siin

Rehabilitatsiooni korduma kippuvad küsimused

 

Mis erinevus on tööalasel ja sotsiaalsel rehabilitatsioonil?

Rehabilitatsiooniteenus jagunes sotsiaalseks ja tööalaseks rehabilitatsiooniks.

Tööalane rehabilitatsioon on mõeldud tööealistele vähenenud töövõimega inimestele ehk inimestele, kellel on puue või uue korra järgi tuvastatud osaline töövõime või senise korra järgi on nad tunnistatud töövõimetuks. Tööalase rehabilitatsiooni teenused on mõeldud 16-aastastest kuni vanaduspensioni ealistele inimestele ning neid teenuseid vahendab Töötukassa (link). Teenuste kasutamiseks pead olema töövaldkonnas aktiivne - töötama, tööd otsima või õppima.

Sotsiaalne rehabilitatsioon on mõeldud kõigile puudega või osalise või puuduva töövõimega inimestele, kes vajavad igapäevases elus abi puudest või erivajadusest tulenevate piirangutega toimetulekuks ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust vahendab Sotsiaalkindlustusamet.

Muutus ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse sisu ja korraldus. Täiskasvanute puhul lisandus teenuse vajaduse hindamine, mis on oma olemuselt vestlus Sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldajaga eesmärgiga välja selgitada, milliseid teenuseid inimene vajab. Senine kogemus näitab, et suur hulk inimesi on teenuseid saanud, arvestamata, kas teenuse sisu ja eesmärk toetavad inimese vajadusi. Hindamine võimaldab läheneda kõikidele inimestele individuaalselt ja tagada, et inimene saab talle vajaliku abi kas rehabilitatsiooni- või mõne muu teenuse kaudu.

 

Mis vahe on rehabilitatsiooni programmil, tegevuskaval ja rehabilitatsiooniplaanil?

Programm on sarnaste probleemide ja eesmärkidega inimeste rühmale kokku pandud tegevuste pakett. Sobiva programmi olemasolul saab inimene rehabilitatsiooniplaani koostamise sammu vahele jätta ja saada vajalikke teenuseid kiiremini. Programmidega pakutakse teenust ühele kindlale sihtrühmale, kelle rehabilitatsiooni eesmärgid on sarnased. Näiteks programm liikumispuudega inimestele eesmärgiga iseseisvalt kodus toime tulla – selleks on vajalikud tegevusterapeudi või füsioterapeudi teenused, koduse keskkonna ja abivahendite vajaduse hindamine, abivahendite hankimine ja kasutama õpetamine ning sotsiaaltöötaja abi. Programmid on rehabilitatsiooniasutustes eelnevalt välja töötatud selliselt, et kõik programmis planeeritud tegevused aitavad saavutada seatud eesmärki, näiteks oma kodus iseseisev toimetulek. Programmid võivad sisaldada nii ühele inimesele kui ka grupile mõeldud teenuseid. Rühmategevusi kasutatakse näiteks selleks, et tutvustada erinevaid teenuseid ja võimalusi, õppida koos uusi ning vahetada kogemusi ja õppida üksteiselt.

Tegevuskava on  dokument, mida saab koostada inimese teenuste vajadust hindav Sotsiaalkindlustusameti teenuste konsultant. Teenuste konsultant hindab inimese sotsiaalse rehabilitatsiooni vajadust ja kui vestlusel leitakse, et rehabilitatsiooni eesmärk ja teenused on võimalik kohtumisel kokku leppida, on juhtumikorraldajal võimalik vormistada eesmärkide saavutamiseks tegevuskava. Tegevuskava olemasolul saab inimene rehabilitatsiooniplaani koostamise sammu vahele jätta ja vajalikke teenuseid kiiremini. Juhul, kui inimese vajadused on keerulisemad ning tegevuskava teha ei saa ning pakkuda ei ole ka sobivaid programme, suunab juhtumikorraldaja inimese juba kogutud andmetega rehabilitatsioonimeeskonna juurde rehabilitatsiooniplaani koostama.

Rehabilitatsiooniplaan on ühele konkreetsele inimesele koostatud hindamise kokkuvõte koos tegevuskavaga, kus on kirjas, mida inimene soovib läbi teenuste kasutamise saavutada. Näiteks vaimupuudega laps õpib kella tundma, linnas orienteeruma ja isikliku hügieeni eest hoolitsema, mis omakorda võimaldab tal iseseisvalt osaleda päevakeskuse tegevuses ja viibida kollektiivis. Või näiteks pannakse rehabilitatsiooniplaanis kirja, et järgmise kolme kuu jooksul tegeleb kokkulepitud eesmärgi saavutamiseks inimesega eripedagoog ja sotsiaaltöötaja ning kui arengut on raske saavutada ja motivatsioon langeb, kaasatakse vajadusel psühholoog.

 

Mida pean tegema, kui olen hindamisel saanud teenuste kasutamise võimaluste kohta eitava otsuse?

Juhtumikorraldaja läheneb iga inimese olukorrale individuaalselt, hinnates seda, millised on inimese raskused, millist abi ta vajaks ja millised on edasised soovitused. Kui juhtumikorraldaja ja inimene jõuavad ühise vestluse käigus tõdemuseni, et inimene ei vaja sotsiaalset rehabilitatsiooni, siis mõistagi rehabilitatsiooniteenuseid ei pakuta. Samas ei jäta juhtumikorraldaja soovitamata teisi vajalikke teenuseid ning vajadusel aitab ka nendeni jõuda, näiteks konsulteerib perearstiga, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga jm. See tähendab – kui juhtumikorraldaja on langetanud negatiivse otsuse sotsiaalse rehabilitatsiooni osas, annab ta siiski mitmeid soovitusi, mida teha edasi ja inimene saab neid soovitusi järgides vajalikku abi.

Kui arvate, et eitav otsus ei ole asjakohane, on võimalik esitada Sotsiaalkindlustusametile vaie. Vaie peab olema esitatud 30 päeva jooksul pärast otsuse kättesaamist.

Kas lapsehoiu-, tugiisiku- või muude kohaliku omavalitsuse teenuste saamiseks peab olema rehabilitatsiooniplaan?

Rehabilitatsiooniplaani ei pea olema. 

SHS § 452 lg 2 järgi peab raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenuse vajadust hindama kohalik omavalitsus (KOV) igal lapsel eraldi. Sama kehtib ka tugiisiku-, sotsiaaltranspordi- või muu KOV osutatava teenuse kohta. Seega KOV teenuste saamiseks ei ole vaja rehabilitatsiooniplaani koostada. Juhul, kui plaan on olemas, saab KOV hindamisel sellele tugineda, kuid KOV ei saa keelduda teenuse osutamisest sel põhjusel, et inimesel pole rehabilitatsiooniplaani.