Sa oled siin

Mis on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus ja miks nii paljudele „ei“ öeldakse?

Raivo Piiritalo

Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisi ja sotsiaalteenuste osakonna juht Raivo Piiritalo selgitab viimastel päevadel teravamalt päevakorda kerkinud küsimuste valguses uuesti lahti, mis on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus, kes seda saavad ja mida selle raames pakutakse.

Sotsiaalkindlustusameti eelarvest rahastatava sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse (SRT) eesmärgiks on puudega või mittetöötava ja –õppiva piiratud töövõimega inimese toetamine igapäevaeluga toimetulekul. Selleks, et teenust saaks käsitleda just sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusena, peab ta vastama mitmele tingimusele.

Esiteks, tegemist on sotsiaalteenusega, mille kaudu inimene ja tema pere ning toetajad õpivad, kuidas saada igapäevaselt hakkama terviseseisundist tingitud erivajadustega. Sotsiaalne rehabilitatsioon ei ole taastusravi, kus tegeletakse inimese ravimisega. Tema eesmärk on õpetada ja arendada igapäevaelu oskusi, suurendada võimalusi ühiskonnaelus osaleda, toetada õppimist ja töötamise eelduste ettevalmistamist. 

SRT on olemuselt aktiivne, mis tähendab, et inimene teeb ise võimetekohaselt kõiki tegevusi, mida eesmärgi saavutamiseks on vaja teha – näiteks võimleb või õpib abivahendi abil riietumist. Neid oskusi harjutatakse rehabilitatsioonispetsialisti juhendamisel ja abiga, kuid lisaks annab spetsialist harjutusi ja ülesandeid, mida teha kodus iseseisvalt või koos pereliikme/hooldajaga.

SRT on kompleksne teenus, st et inimesel on mitu probleemi, mille lahendamine ei ole võimalik üksikteenuste (nt tugiisik) abil, vaid nõuab mitme eriala spetsialistide (rehabilitatsioonimeeskonna) sekkumist. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärkide saavutamiseks osutatakse vajadusel tegevusterapeudi, loovterapeudi, sotsiaaltöötaja, psühholoogi, eripedagoogi, logopeedi, füsioterapeudi, kogemusnõustaja, arsti ja õe teenuseid.

Kusjuures siin on oluline silmas pidada, et sotsiaalse rehabilitatsiooni puhul on arsti ja õe teenused vaid nõustava sisuga ega sisalda ravimisega seotud tegevusi nagu näiteks diagnoosimist, raviplaani koostamist, retsepti väljastamist, raviprotseduuride tegemist või eriarstile või uuringutele saatekirja väljastamist.

Sotsiaalkindlustusamet ei rahasta raviteenuseid

On ilmne, et enim küsimusi on seoses sotsiaalse rehabilitatsiooniga tekitanud füsioteraapia. Sotsiaalse rehabilitatsiooni raames osutatav füsioteraapia on eelkõige nõustav teenus. Siin on eesmärgiks õpetada inimesele ja tema abistajatele võtteid igapäevaseks toimetulekuks. Tegemist ei ole taastusraviga ja Sotsiaalkindlustusamet ei saa kasutada sotsiaalse rehabilitatsiooni eelarvet haigekassa teenuste rahastamiseks.

Füsioterapeudi eesmärk sotsiaalse rehabilitatsiooni raames on leida sellised aitamise viisid, mille teostamisega inimene, tema lähedased ja tugiisikud saaksid kodustes tingimustes hakkama. Selleks on aastas ette nähtud 6 seanssi. Selle käigus õpetatakse näiteks võtteid, kuidas kodus ringi liikuda, kuidas saada voodisse ja voodist välja, tualetti jne. Õpetatakse harjutusi, mida inimene igapäevaselt ja mitu korda päevas ise tegema peaks, et säilitada või parendada senist füüsilist seisundit, samuti õpetatakse omastele või abilistele võtteid, kuidas puudega inimest füüsiliselt tema igapäevategevustes aidata. Lisaks antakse nõu, kuidas kohandada oma kodu ümber selliselt, et inimesel oleks seal parem ringi liikuda ja toimetada (et neid kohandusi ka reaalselt sisse viia ,on ette nähtud toetused kodukohanduseks).

Sotsiaalse rehabilitatsiooni raames ei pakuta meditsiinilist füsioteraapiat ehk taastusravi, mille eesmärgiks on inimese ravimine ja vaevuste leevendamine ja mille hulka kuuluvad ka näiteks massaaži, soolavannid, külmakambri ravi jms. Segadust võib tekitada see, et ka taastusravi hulka kuulub harjutuste tegemine, millel on aga teine eesmärk.

Miks nii paljudele ära öeldakse?

Kõigepealt kordan üle, et Sotsiaalkindlustusamet ei rahasta raviteenuseid ja et puue ise ei ole automaatselt sotsiaalse rehabilitatsiooni vajaduse eelduseks. Kui inimene vajab taastusravi, aga ei vaja abi igapäevaelus toimetulekuks, siis ei ole ta ka sotsiaalse rehabilitatsiooni klient.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osas räägivad 16-aastaste ja vanemate inimesega ning teevad otsuse SKA juhtumikorraldajad. Oluline on silmas pidada, et juhtumikorraldajad ei hinda kellegi terviseseisundit ega pane diagnoose. Juhtumikorraldajad aitavad inimesel vestluse käigus täita küsimustikku nende igapäevaelus esinevate takistuste kohta, mis võivad olla seotud nende tervisest tulenevate probleemidega.  

Siinkohal täpsustan, et eitavate vastuste suur osakaal puudutab 16-aastaseid ja vanemaid inimesi. Võin öelda, et suur osa äraütleva vastuse saanud inimestest taotlesid sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust selleks, et leida leevendust liigeseprobleemidele või saada taastusravi. Sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldajad ei saa aga kindlasti otsustada seda, kas inimene vajab meditsiiniteenust või mitte. Nemad otsustavad, kas inimene vajab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Juhul, kui sotsiaalset rehabilitatsiooni vajadust ei tuvastata, annab juhtumikorraldaja nõu, millised teenused võivad veel kõne alla tulla. Loomulikult otsustab nende vajaduse üle vastav asutus ise – olgu see siis arst/haigekassa või kohaliku omavalitsuse esindaja.